dekanteerimine, filtreerimine, adsorptsioon) ning desinfitseerimine. (3) Sõltuvalt vee kvaliteediklassidest kasutatakse joogivee kvaliteedi tagamiseks järgmisi põhjavee töötlusmeetodeid: 1) II kvaliteediklass – vee aereerimine raua ärastamiseks ja vee filtreerimine; 2) III kvaliteediklass – vee eritöötlusmeetodid, mis võimaldavad tagada kvaliteetse joogivee saamise kõikide näitajate osas, vajadusel desinfitseerimine. Kontrollinõuded joogiveeallikana kasutatavale pinnaveele (1) Joogiveevõtul pinnaveest alates 500 m³ ööpäevas peab vee erikasutaja kontrollima regulaarselt joogiveeallika veekvaliteeti punktides, kus vesi siseneb töötlus- ja edastussüsteemi. (2) Vee erikasutusloa taotleja või vee erikasutaja peab koostama joogiveeallika kontrollikava viieks aastaks. (3) Kontrollikavas peavad olema esitatud: 1) vee erikasutaja teenindatavate elanike arv; 2) ööpäevaselt võetava vee kogus; 3) vee kvaliteediklass;
allavoolu on koprad ehitanud tammi ja sellega sulgenud Kalliojas veevoolu. · Et oleks normaalne vesi tiigis ujumiseks ja kastmiseks · Kasutame igapäevaselt, joogivesi · Nõukogude-aegsed väetiseküünid ja mahajäetud laudad Pinnavee bioloogiline seisund · Järvede ja teiste seisuveekogude kinnikasvamine · Liigiline mitmekesisus · Koprad on muutnud oluliselt vee liikumise suunda · reostus Pinnavesi Pinnavesi joogiveeallikana nõuab reeglina alati töötlust. Määruse järgi jagatakse ka pinnavesi kolme kvaliteediklassi. I kvaliteediklassi pinnavesi vajab desinfitseerimist ja filtreerimist, kuna ei ole tugevalt reostunud ja vastab kvaliteedilt joogiveele. II kvaliteediklassi pinnavesi vajab pikemat töötlust, milleks on eeldesinfitseerimine, koagulatsioon, selitamine, filtreerimine ja järeldesinfitseerimine. III kvaliteediklassi pinnavesi vajab tugevamaid oksüdeerijaid ning vajadusel ka aktiivsöe kasutamist
aherainega see on toonud kaasa põhjavee reostumise suurtel aladel · jääkreostuskolded ohustavad senini inimese tervist ja põhjavett; · põhjavee seisund on halb KirdeEesti tööstuspiirkonnas; · lokaalselt on põhjavesi reostunud ülisaaduste ja lämmastikühenditega; · veekaitsemeetmed on ebapiisavad Pandivere veekaitsealal, kus moodustub suur osa Eesti põhjaveest; · ei ole selge kõigi seni kasutatavate põhjaveekihtide vee joogiveeallikana · kasutamise ohutus tervisele, vee puhastamise teostatavus ja majanduslik otstarbekus; · jätkub põhjavee reostamine ohtlike ainete lohaka hoidmise, pinnasesse juhitava reovee ebapiisava puhastamise ja keskkonnanõuetele mittevastava silo- ja sünnikukäitluse tõttu; · allikate ja karstialade kaitse on korraldamata Põhjavee seire Põhjavee riiklik seire on ellu kutsutud Eesti põhjaveevarude määramiseks ning põhjavee kvaliteedi hindamiseks
Joonis 1. Põhjavesi 1.1 Põhjavee seisund Eesti alale langevatest sademetest läheb põhjavee toiteks keskmiselt 70 mm aastas. Kõige intensiivsem on põhjavee toitumine Pandivere kõrgustikul (200-250 mm aastas), kõige väiksem Lääne-Eestis, Võrtsjärve ja Peipsi madalikul ning rabades (050 mm aastas). Eesti hõredalt asustatud looduslikes ja poollooduslikes piirkondades on põhjavesi heas seisundis. Sügavate veekihtide põhjavett ei ole piirkonniti võimalik kasutada joogiveeallikana selle soolasuse, radionukliidide ja mikrokomponentide sisalduse tõttu. Reostuse ja põhjavee taseme alandamise tõttu on maapinnalähedane põhjaveeveekiht halvas seisundis Eesti suuremate jääkreostuskollete ümbruses (uuritud reostatud alade kogupindala 22 km2) ja Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas (1200 km2). Piirkonniti on põhjavesi halvas seisundis ka õhukese pinnakattega ja ebasoodsate põhjavee toitumistingimustega intensiivse põllumajandustootmisega aladel (Põltsamaa -
jäätmete ja aherainega see on toonud kaasa põhjavee reostumise suurtel aladel 2. Jääkreostuskolded ohustavad senini inimese tervist ja põhjavett; 3. Põhjavee seisund on halb KirdeEesti tööstuspiirkonnas; 4. Lokaalselt on põhjavesi reostunud ülisaaduste ja lämmastikühenditega; 5. Veekaitsemeetmed on ebapiisavad Pandivere veekaitsealal, kus moodustub suur osa Eesti põhjaveest; 6. Ei ole selge kõigi seni kasutatavate põhjaveekihtide vee joogiveeallikana kasutamise ohutus tervisele, vee puhastamise teostatavus ja majanduslik otstarbekus; 7. Jätkub põhjavee reostamine ohtlike ainete lohaka hoidmise, pinnasesse juhitava reovee ebapiisava puhastamise ja keskkonnanõuetele mittevastava silo- ja sünnikukäitluse tõttu; 8. Allikate ja karstialade kaitse on korraldamata. (Põhjavee olemus, seire ja probleemid Eestis 2008) 11
lähtutakse riigi veekatastri andmetest pinna- ja põhjavee kvaliteedi ja koguste kohta, kusjuures joogiveeallika veevaru peab rahuldama vee erikasutusloa taotleja poolt prognoositud veevajaduse. Pinna- või põhjavett, mille näitajate piirväärtused ületavad III kvaliteediklassi näitajate piirväärtusi, ei tohi valida joogiveeallikaks. Kui muud joogiveeallikad puuduvad, siis võib III kvaliteediklasi pinna- või põhjavet ktervisekaitsetalituse kirjalikul nõusolekul kasutada joogiveeallikana, kui vee töötlemine ja keskkonnaseisundit parandavad meetmed tagavad kvaliteetse joogivee. Kui kavatsetakse võtta veeallikana pinnaveekogu, siis tuleb eelneva veeuuringu käigus ühe aasta jooksul kindlaks teha joogiveeallika kvaliteedi püsivus. Kvaliteedi püsivuse kindlakstegemiseks võetakse veeproovid ühest ja samast kohast korrapäraste vaheaegadega vähemalt 12 korda aastas. 95% juhtudel iga analüüsitud näitaja
ammooniumiooni sisaldus ja osade aastate kalade noorjärkude puudumine jõgedes. 3.3 Veeobjektide kaitse 3.3.1 Veeobjektide kaitse veeseaduses Veeseaduses ja selle alamates õigusaktides on määratud veehaarete, veekogude, vee-elustiku elupaikade, allikate ja karsti kaitse nõuded. Veeobjektide kaitse eesmärgiks on vee säilitamine kasutuskõlblikuna (vastavana keskkonnanormidele) ning veekogude ja põhjavee hea seisundi säilitamine. Veehaarete kaitse tuleneb nende joogiveeallikana kasutamisest. Eestis on kaks joogiveehaaret, mis kasutavad pinnavett: Ülemiste järv koos Pirita ja Jägala jõe veesüsteemiga ning Narva jõgi. Enamus linnu ja asulaid saavad oma vee põhjaveest. Põhjaveehaardele moodustatakse sanitaarkaitseala, üldjuhul 50 m raadiuses ümber puurkaevu või 50 m puurkaevude rea teljest mõlemale poole ja 50 m raadiuses ümber puurkaevude rea otsmiste kaevude. Põhjaveehaarde sanitaarkaitseala suurus sõltub kasutatava veekihi kaitstusest ja
10 m laiune, suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, peab maaomanik jätma veepiirile vähemalt 2 meetri laiuse kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda. Omanik ei tohi seda sulgeda isegi siis, kui eramaa on tarastatud või liikumiskeeluga tähistatud Kallasradadel paiknevatel karja- ja muudel aedadel peavad olema väravad. Kallasraja kasutaja on kohustatud hüvitama kahju, mida ta tekitab kaldaomanikule. Kallasrada ei ole ka joogiveeallikana kaitstaval, kalakasvatusel või teisel erikasutuses oleval veekogul. Avalikus kasutuses olevate veekogude nimistu kinnitas Vabariigi Valitsus 1996. aastal Avalik-õigusliku isiku omandis olev veekogu on avalik. Riigi kui avalik-õigusliku isiku omandis on territoriaalmeri, sisemeri ja teised piiriveekogud, samuti muud seaduses nimetatud veekogud. Avalikus kasutuses ei ole ühe eramaa omaniku maal (ühe kinnisasja
annaabi.ee 
