Johann Gutenberg Keskaja suurimaks saavutuseks, tuleb pidada trükikunsti. Seejuures ei ole trükikunst siiski mitte ühe inimese, vaid pikaajalise arengu vili. Juba vanad roomlased kasutasid 200. aasta paiku järgmist moodust: tähed lõigati puuplaadi sisse, seejärel värviti ning pressiti siis tekst papüürusele või pärgamendile. 15. sajandil trükiti Euroopas niiviisi isegi Piibel. Lahtisi savitähti oli kasutatud Hiinas, 15. sajandil hakati Koreas ametlikke dokumente paljundama lahtiste metalltähtedega. Euroopas kuulub trükikunsti leiutaja au Johann Gutenbergile. Johann Gutenberg sündis 1394. ja 1399. aasta vahel Mainzis, kui ta isa töötas peapiiskopi münditöökojas. Ta ise õppis kullassepaks, kellena tal tuli rakendada algelist trükitehnikat müntide ja medalite vermimisel. Patriitside ja tsunftide kokkupõrgete tõttu siirdus Gutenberg umbes 1436
kogemustasandiga. Sotsiaalsed vastuteadmised on seevastu sündmus- ja kogemuslähedased, neil võivad olla välja kujunenud narratiivsed kultuurid, arenenud argieluliste interpretatsioonide praktika, kuid puuduvad institutsionaliseeritud interpretatsioonisüsteemid. Trükikunsti ajaloost Eesti kontekstis Euroopa aegumatuks kultuurisaavutuseks lõppenud aastatuhandel peetakse trükikunsti leiutamist. Johannes Gensfleisch zum Gutenberg hakkas 1440. a paiku tekste kokku seadma lahtistest tähetüüpidest (esialgu olid need puust, pärast tinast valatud). On andmeid, et Hollandis hakanud Costeri-nimeline mees Gutenbergist varem eraldi trükitüüpe kasutama. Gutenberg varjas oma trükkalitegevust, et mitte olla süüdistatud NÕIAKUNSTIS (oli ju keskaeg). Alles tema surma järel hakati teda trükikunsti leiutajaks nimetama. Varem tehti plokiraamatuid, st tõmmiseid võeti ühelt puuklotsilt. Ja veel varem
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
