püüdlusi vabaneda ema mõjuvõimu alt, leida kohta täiskasvanute maailmas ja pälvida luuletajana üldsuse tunnustust. Ent kommunistliku revolutsiooni tingimusis pääseb lüürilises noormehes maksvusele egoistlik koletis, kelle teod otsustavad nii mõnegi inimsaatuse. Pealkirjaks olev kõlav lause kirjutati 1968. aasta Pariisi tööliste ja üliõpilaste rahutuste ajal Sorbonne’i seinale. Kui Puškinil oli ämm, Lermontovil vanaema ja Jesseninil õde, siis Jaromilil oli ema: poega jumaldav naine, kellele Kundera näib omistavat Jaromili isiksuse rikkumise süü. Jaromilist saab kommunistlike ideaalidega lollpea, nartsissistlik memmepoeg ja lõpuks romantilise kunstnikumüüdi üle rafineeritult ja salakavalalt, luues ka ise ühe pealtnäha vormi sobiva tegelase ja jagades kaunikõlalisi tsitaate poeesia olemusest. Teose parim külg ongi autori kohati kuiv ja kohati lopsakas iroonia teema ja
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine ei saa lõplik olla iganes. Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte: ära ole minu pärast kurb. Sündida maailma on nii lihtne. Sündimisest lihtsam veel on surm. Luuletaja väljendas oma muretust ka sooviga, et sõber ei nukrutseks. Jääb mulje nagu Jesseninil ei olnud mitte midagi kaotada ning enesetapp oleks üdini loomulik, tavaline sündmus. Kuid kaotusevalu väljendavad read: ,,Külm on kõrge taeva hele sära./ Tähelõõmad rinnas lahtusid./ Keda armastasin, läksid ära./ Kõige lähemadki lahkusid." Maailm muutus kalgimaks. Inimese kaotus teeb seest tühjaks, nagu seletab ka ,,Mälestus". Laulus on tundeid kirjeldatud loodusmotiivide läbi: taevas on pilved ja lilled on pisaraid täis. Loomulikult leiab sarnast stiili ka külapoeedi luules
annaabi.ee 
