1929. aastal esitasid Ameerikas nimetatud stiilis tantse Duncani õpilased ja teostel oli märgatav mõju 1930. aastate koreograafiale. Viimased aastad Duncani elust ja selle aja tegevustest (1921-1927) 1921. aastal kutsus tollane haridusminister Anatoli Lunatsarski Isadora Duncani Nõukogude Venemaale, kus Isadora Duncan rajas riigivõimu toetusel kooli, mis tegutses kuni 1949. aastani. Sellesse perioodi jäi vastuoluline abielu luuletaja Sergei Jesseniniga, esinemised Euroopas ja Ameerikas, täis mässulisi, nõukogude revolutsiooni toetavaid üleskutseid. Nimetatud ajajärku kuulub hulk argiliikumisest ja tööliigutustest väljakasvanud tantse, enamasti revolutsioonilistel teemadel.Ta võtab väga lihtsa visuaalse idee, näiteks lipu kandmise või palliga mängimise, ning ehitab neist korduste, variatsioonide ja joone ilu ning liikumise psühholoogilise tõega tohutu emotsionaalse laenguga tantsu, kusjuures esemeid,
leppinud, kaduvustundest varjundatud luulet. Tema loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, pulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. (Kruus) Juba gümnaasiumiaastail kirjutama hakanud Alliksaar toetus eelkõige arbujate, Marie Underi ja Rilke eeskujule, mis on läbi kogu loomingu teda saatnud. Poeeti on oluliselt mõjutanud ka 1920. aastate vene luule eesotsas Sergei Jesseniniga. Lisaks Jessenini loomingu tõlkimisele on Alliksaar eesti lugejateni toonud teistegi vene lüürikute, nagu näiteks A. Ahmatova, V. Inber, J. Jevtushenko, V. Lugovskoi, ning saksa lüüriku Rainer Maria Rilke loomingut. (Kruus) 2.1. „Nimetu saar“ Absurdidraama „Nimetu saar“ on ainus Alliksaare näidend ning ainus raamat, mis ilmus luuletaja eluajal. Näidend, mis on kolmes vaatuses ja kaheksas pildis, pole veel kutselise teatri repertuaari jõudnud
annaabi.ee 
