EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
nud ka Fred Jüssi, kelle teostest esindab kõige süsteemsemat vaadet
loodusele enamikus algselt Eesti Looduses avaldatud looduslugusid
koondav kogumik "Jäälõhkuja" (1986). Jüssi eelistab küll ühes loos kes-
kenduda ühe liigi kirjeldamisele, kuid teeb seda alati kontekstualiseeri-
tult, lisades sageli puhtalt loodusteaduslikule informatsioonile ka täiesti
isiklikke meenutusi, muljeid, assotsiatsioone. See vahetus ja siiras sub-
jektiivsus on ilmselt Jüssi populaarsuse ja loetavuse üks põhjuseid.
Samasugust isiklikku hoiakut kohtab lugeja ka Rein Kuresoo raama-
tus "Loodus on lähedal", mis on metoodiliselt üles ehitatud koosluste
kaupa: mullaelustik, niit, haavapuuga seotud organismid, elu talvise
metsaoja lähistel jne. Sissejuhatuses kirjutab Kuresoo: "Raamat on alati
kirjutaja nägu" (Kuresoo 2001: 5), ning annab järgnevas oma kodu-
ümbruse looduskooslusi kirjeldades viiteid nii selle täpsetele topograa-