amputeeritakse jalg või käsi või mõni muu kehaosa, ei tunneta [cognosco] ma, et midagi oleks vaimust ka võetud; samuti ei saa öelda, et võime tahta, aistida, mõista jne oleks vaimu osa, sest üks ja sama vaim on see, mis tahab, mis aistib, mis mõistab. Seevastu aga ei suuda ma mõelda ühestki kehalisest ehk ulatusega asjast, mida poleks kerge mõttega osadeks jaotada, ja just seepärast mõistan seda jaotatavana: sellest ühestki piisab mulle tõestuseks, et keha on vaimust täiesti erinev, isegi kui ma seda juba muidu küllaldaselt ei teaks. Seejärel täheldan, et vaimu ei mõjuta vahetult mitte kõik kehaosad, vaid üksnes aju, ja võib-olla üksnes üsna väike aju osa, nimelt see, milles arvatakse olevat ühismeel [sensus communis]27, mis iga kord, kui ta on teatavas kindlas seisundis, esitab vaimule üht ja sama, isegi kui ülejäänud
Jagamatus “Esiteks täheldan siin suurt erinevust keha ja vaimu vahel—selles, et keha on oma loomult alati jaotatav, vaim aga täiesti jagamatu; sest kui ma vaatlen vaimu, ehk iseennast, niivõrd kui ma olen mõtlev asi, ei ole ma võimeline eristama endas ühtki osa, vaid mõistan ennast ühe ja tervikliku asjana; /…/ Seevastu aga ei suuda ma mõelda ühestki kehalisest ehk ulatusega asjast, mida poleks kerge mõttega osadeks jaotada, ja just seepärast mõistan seda jaotatavana: sellest ühestki piisab mulle tõestuseks, et keha on vaimust täiesti erinev…” (Descartes 1996: 1661-1662) Jaotatavuse argument Konstrueerime selle argumendi ilma “mõeldavuse” aspektita. 1. Keha on jaotatav osadeks. 2. Vaim ei ole jaotatav osadeks. 3. Asi, mis on osadeks jaotatav ning asi, mis ei ole osadeks jaotatav, on olemuslikult erinevad. 3. Seega on vaim olemuslikult kehast erinev. Miks ei ole vaim jagatav? Saab eristada vaimuseisundeid;mõnede
oma loomult alati jaotatav, vaim aga täiesti jagamatu; sest kui ma vaatlen vaimu, ehk iseennast, niivõrd kui ma olen mõtlev asi, ei ole ma võimeline eristama endas ühtki osa, vaid mõistan ennast ühe ja tervikliku asjana; /.../ Seevastu aga ei suuda ma mõelda ühestki kehalisest ehk ulatusega asjast, mida poleks kerge mõttega osadeks jaotada, ja just seepärast mõistan seda jaotatavana: sellest ühestki piisab mulle tõestuseks, et keha on vaimust täiesti erinev..."(Descartes 1996: 1661-1662) 108. Jaotatavuse argument Konstrueerime selle argumendi ilma "mõeldavuse" aspektita. 1. Keha on jaotatav osadeks. 2. Vaim ei ole jaotatav osadeks. 3. Asi, mis on osadeks jaotatav ning asi, mis ei ole osadeks jaotatav, on olemuslikult erinevad. 3. Seega on vaim olemuslikult kehast erinev. Miks ei ole vaim jagatav
annaabi.ee 
