Hendrik Adamson
see tähendab, välditav.
Käesoleva kogumiku aluseks on Hendrik Adamsoni eluajal ilmu -
nud luulekogud ,,Mulgimaa" (1919), ,,Inimen" (1925), ,,Tõus ja
mõõn" (1931), ,,Kolletuspäev" (1934), ,,Mälestuste maja" (1936),
,,Linnulaul" (1937) ning sõja tõttu käsikirja jäänud ,,Seitsmes" (1942).
Lisa on andnud ,,Kogutud luuletused" (1963), ,,Väike luuleraamat"(1965), antoloogia ,,Sõnarine"
(1992), ELA '86 (Eesti luule aasta -
raamat) (1987), ,,Eesti ballaadid" (2003) ning Eesti Kir jandusmuuseumis
leiduv käsikirjaline pärand. Valikut tehes on läbi vaadatud
ka kõik luuletaja eluajal ajakirjanduses ning almanahhides ilmunu.
Viimatinimetatute põhjal on koostatud valimikud ,,Vikerkaar ja vari"
(1998), ,,Laotuse õlman" (2001), samuti siinsed kõige värs kemad
tsüklid ,,Lehti laialipuistatud laekast" ning ,,Poeemid ja bal laadid".
Seega on Hendrik Adamsoni luulet püütud esitleda selle kõiges
mitmekülgsuses, välja arvatud ilmsed juhuslikkused ning nõr kused.