kavatsenudki. Laikmaa edasised tegevusplaanid nõudsid laiemaid võimalusi, suuremat keskust, ja selleks oli tema jaoks enesestmõistetavalt kubermangulinn Tallinn. Seal oli ta töötanud kohe pärast Düsseldorfist ja hiljem välismaareisilt tulekut, seal oli tal tutvusi nii eestlastest kui sakslastest kunstihuviliste hulgas. Pole siis midagi loomulikumat, kui et Laikmaal nii omaenese tulevikuplaanid kui ka eesti kunstielu jaluleaitamise kavatsused algusest peale seostusid Tallinnaga (Nirk, 1977, 96). 1903. aasta kevadel kolis Laikmaa Tallinnasse (Tiik, 1975, 6). Korduvalt sai kunstnik seal viibides oma tutvusringkonna kaudu kuulda, et õpihimulisi joonistamise ja maalimise alal leiduks, - oleks ainult asjatundlikku juhendajat. See ei saanud kuidagi ükskõikseks jätta, sest kunstipedagoogilisest tegevusest oli Laikmaa ennegi mõtelnud (Nirk, 1977, 96). Ta avas ,,joonistuse- ja maalimise kursuse"
mõlemas keeles. Testis ja hindamisvahendid peaksid olema lapse tugevamas keeles, samuti ka suhtlemine. Testide läbiviimine nõrgemas keeles, jätab vale mulje lapse tegelikest võimetest. Tuleb jälgida, et testis kasutatav keel oleks asjakohane ja üheselt arusaadav. Kui lapsele ei ole võimalust pakkuda testi tugevamas keeles, on vajalik tõlgi kohalolek, kes suudab muuta hindamise õiglasemaks ja täpsemaks. Hindamises peitub oht, et see võib tuua jaluleaitamise abil mahasurumise. Kui hindamine hakkab lapsi eristama, võib sellel olla lapsele halvav mõju. See võib viia laste liigitamisele, mis omakorda paneb lapsi ennast kõrvaletõrjuvana tundma. Hindamine peaks teenima lapse huve, innustama meid töötama lapse huvides, mitte tema vastu. (Baker, 2005, 282-287.) Lisatoetused kakskeelsele lapsele Vähemusrahvustest õpilastel esineb koolis algperioodil sageli kohanemisprobleeme, mis toe saamise korral ületatakse
Maal veedetud suved tähendasid ka, et ta tegi koos teistega maatööd ja nägi oma silmaga tollase kolhoosielu tragikoomikat, mis on eesti kirjandusse ehk kõige jõulisemalt jõudnud Heino Kiige "Tondiöömaja" ja Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" kaudu. Maaelu katastroofiline seis oli muidugi jutuks nende Ülikooli tänava tagatoaski ja talle on meelde jäänud palju makaabreid lugusid näljastest lehmadest, keda üritati toita kuuseokstega ja kelle jaluleaitamise eest kolhoosnikutele isegi tööpäevi arvestati. Masendatud juttudesse kolhoosikorra kiirest allakäigust segunes ometi vahel ka kahjurõõmu ning lootust, et koos kolhoosidega kukub kokku ka terve vene värk. Maal puutus omaealiste noortega vähe kokku, seda sündis ehk kõige rohkem jõe ääres supeldes Võhanduni, mis 50ndate alul oli veel kalarikas ja puhas, oli umbes kilomeeter maad ja seal käidi ikka seltsis ujumas. Tema
annaabi.ee 
