Nero jaoks polnud ta seksuaalsed liialdused iialgi piisavalt erakordsed või perverssed. Nagu kõik tema eelkäijad keisritroonil, pidas Nerogi üleval paljusid lustipoisse. Abielus naised, keda ta juhuslikult kohtas ja need kes olid talle meeltmööda, pidid tema tahet täitma. 65. aastal, kui Nero oli kahekümne kaheksa aastane, jäi Poppea teist korda rasedaks ning Nerot haaras veelkord sama rõõmujoovastus. Kuid siis tabas teda sokk, kui ta ühel ööl joobunult oma naisele raevuka jalahoobi virutas, mille tagajärjel nii laps kui ka ema surid. Varsti hakkas Nero oma armastatud naisele asetäitjat otsima, kelleks osutus Sporus, kes oli üle linna tuntud homoseksuaal. Nero laskis mehe tema enda nõusolekul kastreerida ja soovahetuse ette võtta. Aasta hiljem läksid nad lahku ning 66. aastal abiellus Nero konsuli lese Statilia Messalinaga. Nero lasi endale ehitada amfiteatri Marsi väljakule, kus talle ka ise esineda meeldis.
- juba 9-aastaselt sisistas Leemet ussisõnu hästi ja onu oli temaga rahul, ta sai kitse lihasaamiseks kohale kutsuda - soodsalt sõnade õppimisele mõjus kohtumine Intsuga, kes oli rästik, siil ründas Intsu, mõlemad püüdsid ussisõnadega peale panna keeldu, et siil tarduks, kuid see ei mõjunud, sest siilid olid rumalad ja ei osanud ussisõnu, neile ei mõjunud ka mürk, Leemet aitas rästikut, andes siilile jalahoobi, Ints tänas, kiitis Leemeti ussisõnaoskust, kutsus ta külla oma vanematega kohtuma, Leemet vaimustus ideest ussikuningatega tutvuda, Intsu isa arvas Leemetit olevat viimast inimest, kes neid sõnu räägib, tal oli hea meel, et Vootele oma järglast niiviisi õpetanud oli, Leemet oli alatiseks ussikoopasse teretulnud - Intsu isa õpetas, et metsainimesed, kes nende keelt mõistavad on vennad, aga võõrad –
kannatades hiiglaslike kaotusi.Igatahes hakkas Leemet siis ussisõnu onu Vootele range käe all õppima, ja tal läks veel too töö päris usinalt niimodi, et harjutuseks sai lihtsalt metsas ringi kõndida ja aina sisistada ussisõnu. Leemet oli ühel päeval sama moodi mestas seiklemas kui kuulis kuskil häda hüüet kuulis, tormas hääle poole ja leidis sealt ussikuninga soost ussi hädas juhmi siili rünnakuga. Leemet pani siilile jalahoobi ning too lendas kus kurat ja ussikuniga pojast Intsust (tütrest nagu hiljem plot twistina teada saame) sai Leemeti igavene sõber. Kolmekesi Leemet, Pärtel ja Ints on suured sõbrad ja mängukaaslased üksteisele. Kuid muret tunnevad nad veel ühe metsa lapse üle ehk Hiie üle, too on isa Tambeti ultra konservatiivse käe all ning on sunnitud päevast päeva tegema ränka tööd milleks on ligi tuhande jänese tapmise ja peade maha raiumise, et neid siis toita Tambeti saja
hauatagusele 367 häälele, sellele, et kesköö on juba ammu möödas, et tänav on tühi nagu tol õhtulgi, mil munklummutis teda kõnetas. Ka ta hobune korskas Quasimodot nähes. «Mustlastüdruk!» hüüdis ta peaaegu ehmatades. «Sa tuled siia teisest maailmast?» Ja ta käsi haaras mõõgapärast kinni. «Ruttu, ruttu!» ütles kurt, katsudes hobust sikutada. «Siia!» Phoebus virutas talle tugeva jalahoobi vastu rinda. Quasimodo silm välgatas. Ta tegi juba liigutuse, et kaptenile kallale tormata, hoidus aga tagasi ja ütles: «Küll võite õnnelik olla, et teid keegi armastab!» Ta rõhutas sõna «keegi», laskis päitsed lahti ja ütles: «Käige minema!» Phoebus vandus ja andis hobusele kannuseid. Quasimodo vaatas talle järele, kuni ta pimedusse kadus. «Oo,» ütles vaene kurt iseendale, «sellest loobuda!» Ta läks tagasi kirikusse, pani lambi põlema ja ronis üles torni
sisse tulla, eks siis vaatame.» Nii vaprad kui need kaks inglise aadlikku paistsidki olevat, vaatasid nad üksteisele kõhklevalt otsa. Oleks võinud öelda, et keldris elab näljane inimsööja, rahvamuistendite hiiglaslik kangelane, kelle koopasse ei saa keegi karistamatult tungida. Üks hetk valitses vaikus. Siis aga oli kahel inglasel häbi taganeda ja vihasem nendest läks trepist viis-kuus astet alla ning virutas nii kõva jalahoobi vastu ust, et see oleks võinud kivimüüri purustada. «Planchet,» ütles d'Artagnan püstoleid laadides, «mina katsun ülemisega toime tulla, sa võta alumine enda hooleks. Ah, härrad, teie soovite võitlust! Olgu, seda te võite saada!» «Mu jumal!» hüüdis Athose õõnes hääl. «Mulle näib, et kuulen d'Artagnani.» «Tõepoolest,» ütles d'Artagnan omakorda häält tõstes, «see olen mina ise, kallis sõber.» «See on hea,» ütles Athos, «võtame need uksemurdjad siis käsile
annaabi.ee 
