Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma. 2. Leivakõrvane Kõik muu, mida leivakõrvale lisaks söödi, oli leivakõrvane. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusuppi ehk körti. Kaua aega ei tundnud eesti rahvas kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti või laupäeviti.Kõige tähtsamaks leivakõrvaseks pidas talurahvas "suutäit soolast". Suupäraseks leivakõrvaseks peeti soolast kala ja liha. Kala saadi merest ja maa siseveekogudest, liha omakasvatatud koduloomadest. Peeti sigu, veiseid, lambaid ja kitsi. Saarlased ja randlased said tugevat leivakõrvast ka hülgelihast. Kindlasti oli eesti talurahva toidus varasematel sajanditel kodumetsadest püütud loomadel ja
Jakob oli üks nooremaid õpilasi, mõni koolikaaslane oli juba abielus ning lapsevanem. Koolis kehtis algeline tunniplaan iga päev oli kuus tundi, nendest esimene usuõpetus ja viimane laulmine. Enamik õpilasi ööbis koolimajas. Peamiselt magati vana hoone rehetares. Ainsat klassiruumi kasutati ka söögi- ja magamistoana. Lapsed pidid ise kogu nädala söögi kaasa võtma. Leiva kõrvale söödi hapukapsast või heeringat, keedeti ka körti või jahuputru. Kuna õpilased pidid juba kella 7-8 ajal magama heitma, et tulevalget kokku hoida, sisustati õhtutunde muinasjuttude pajatamisega. Kui keegi seda nõuet rahuldada ei suutnud, siis pidi ta otsima asetäitja või maksma ühe kopika. Korjatud kopikate eest osteti siis parajal juhul kirikukõrtsist kringleid, mis võrdselt kõigi vahel ära jagati ja silmnähtavast hallitusest hoolimata suure mõnuga ära söödi. Kõik see jättis Jakob Hurdasse sügava jälje. 1852
Peakatteks oli vildist kaabu. Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest. Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Kõige tähtsam toit oli leib. Leiba peeti pühaks. Leivaga ei tohtinud mängida ja kui leivatükk maha kukkus, tõsteti see üles ja anti suud. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku, jahusuppi ehk körti. Tehti tangu-või jahuputru. Toiduks tarvitati ka naerist. Liha söödi väga harva. Sügisel kui tapeti loomi või suuremate pühade või pidustuste ajal. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Pidupäevadeks tehti õlut. Kevadeti kasutati joogiks kasemahla. Toitu saadi suure vaeva ja raske tööga. Seega oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine oli taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu. 19. sajandi algul Eestis alanud uuendused puudutasid ka hariduselu. Kirikuõpetajate
Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanemad kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peab astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusupi ehk körti. Kaua aega ei tuntud eesti rahvast kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti. Mõnel pool tunti neid päevi pudrupäevadena. Vahel keedeti ka suppi. Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või siis suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima, rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut ja kevadeti joodi kasemahla. XIX XX sajandi vahetusel hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli
Möne kreekalembelised perekonnad andsid öpetuse läbi kreeklastest orjade. Kalender Aasta algus oli märtsikuu. Alates 2. saj eKr sai aasta alguseks jaanuar, sest siis vahetati magistraate. Caesari korraldusel vahetati kuukalender päikesekanlendriga, mis sarnaneb tänapäevaga: 365 päeva aastas, igal neljandal aastal üks lisapäev. Seda nimeteti juuliuse kalendriks. Röivastus ja toit Meestel tuunika ja tooga. Naistel valge tuunika vöi kleit. Roomlased söid enamasti leiba ja jahuputru. Vahel ka kala, juur- ja puuvilju. Rikkamad söid ka liha. Joodi lahjendatud veini. Söödi näppudega. Elamud ja Rooma linn Traditsiooniline elamu oli ühekorruseline, neljanurkse pöhiplaaniga kivimaja, mille keskmes oli ristkülikukujuline aatrium, mida piirasid igast küljest magamistoad. Aatriumi kohalt puudus katus, tänu millele täitus bassein vihmaveega. Foorum kui linna ja kogu impeeriumi sümboolne keskus omandas piduliku ilme
Alares 2. saj eKr nihkus see 1. jaanuarile magistraatide vahetumise aja tõttu. Caesari korraldusel võeti ~500 eKr kasutusele päikesekalender, mida tema järgi juuliuse kalendriks nimetatakse. Tuunika igapäevane alusrõivas, vööga kokku seotud üle õlgade visatud riidetükk. Külma ilma korral ka mitu korraga. Tooga meeste pidulik rõivas. Poolringikujuline ümber keha mähitud riidetükk, mis paljastas parema käe. Kanti sandaale, pükse mitte. Varasemalt söödi leiba ja jahuputru, aeg-ajalt kala, juur-ja puuvilja. Rikaste menüüsse kuulus ka liha: neil oli rohkelt erinevaid variatsioone. Rikkad einestasid 3 korda päevas, millest kõige rikkalikus oli õhtusöök (3 käiku). Mehed sõid lamades, naised nende kõrval. Joodi lahjendatud veini. Traditsiooniliselt elati 1-korruselistes nelinurksetes kivist majades. Selle keskmes paiknes aatrium magamistubadega piiratud, avatud katusega, väikese basseiniga 4-nurkne ruum. Pere- või elutuba, varem külalistetuba
annaabi.ee 
