(Velsker, 2002) Huvitavaid põrkeid tekib tekstidesse korduvalt siis, kui staatilisuse ja pideva tempoka liikumise ideoloogia vastuollu satuvad. Kõige kujukam kokkupõrke tulemus on jahmumine paigalolu võlust, millele järgneb kohe mõtete piitsutamine uuele tormamisele. (Velsker, 2002) *** 8 ,,Jahmudes leian oma loidunud mõtted suuli roheliste tiikide tardunud vetel. Tuulepiitsaga äigan nad üles ja nad tormavad teele hetkemuljete kannul." (,,Liikumine") Luulekogu lõpuluuletuseks on "...Seisan väikeses teivasjaamas". Jälle liikumiskogemus, mis erineb teistest.
See tegi talle ärarääkimata Hommik köitis, kuid Maret ei maganud. Ta valvas poja juures, ainult aeg-ajalt valu. Ta kaotas silmapilguks meelemärkuse. Kuid ärgates vaatas ta hirmunult ümber: silmapilguks istuli tukkuma jäädes, et siis jälle üles ehmuda. "Kas ma ütlesin midagi?" küsis ta jahmudes. Kui valgeks läks, hakkas ta arutama, kuis mingit abi muretseda. Missugune see pidi "Mida sa pidid siis ütlema, pojakene?" ruttas Maret ta juurde. olema, seda ei teadnud ta isegi. "Ei midagi." Ta vaikis hetke, mõtteid kogudes. "Ma vahest sonin. Näen nii hirmsaid Tal polnud siin luhtadel muud naabrit kui metsavaht eemal salus. Ta elas üksi, vahel asju unes
annaabi.ee 
