pungiskenes. Nimelt olid Merca tuttavad punkarid läinud seltskonnaga „Varblase“ kohvikust Rannamõisa kanti loodusesse lõket tegema ning õlut jooma, võttes kohvikust kaasa ka ühe tundmatu mittepunkarist neiu, kes nende seltskonnaga seal liitunud oli. Koosistumisel tundis neiu, et ei saa punkaritelt piisavalt tähelepanu ning küsis (saamata ilmselt pungi ideelisest poolest aru) „Kuidas ma saan punkariks? Ma nii väga tahan!“ mispeale punkarid jäid teda jahmatunult ja sõnatult vahtima.169 Janek Naan lisab, et kuigi Rakvere pungikolleegiumist ei mäleta ta ühtegi naispunkarit, oli palju neide, muuhulgas ka tema kunagine pruut, kellele meeldisid punkbändid, kuid kes pungi välist ega ideelist poolt ei viljelenud.170 166 Intervjuu Allan Vainolaga. 167 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 168 Intervjuu Anti Pathique’iga. 169 Intervjuu Mercaga. 170 Intervjuu Janek Naaniga. 36
,,Just, seda minagi," naeratas Ramilda saladuslikult. Ja nagu oleksid nad kahekesi milleski juba kokku leppinud, kahmas ta Indreku käest -- just poisi sõrmede vahelt -- uue roosilise tassi ja, enne kui see sai takistada, kõpsatas tassikõrv vastu lauaserva ning oligi küljest ära. Nõnda kaotas esimene uus tass oma tuliuue kõrva, mille Ramilda ulatas Indrekule öeldes: ,,Pistke tasku ja visake pärast ära, kust keegi ei leia. Ruttu!" sundis ta, kui Indrek seisis jahmatunult. ,,Ja..." tahtis neiu juurde lisada, aga sõnade asemel tõstis ta ainult oma esimese sõrme põiki huulile. See oligi see silmapilk, kus Indrek tähele pani, kui peened sõrmed on Ramildal. Ka seda märkas ta, et sõrmeots toetus hetkeks ninaotsale ja jättis lahkudes sinna üürikeseks väikese valge laigu. Just nõnda oli see, mitte teisiti, seda teadis Indrek kindlasti ja igakord, kui ta nägi meelega murtud tassikõrva, tuli see pisitilluke valge laik Ramilda ninaotsal
hüakule, et tontlikust majast võmalikult eemale hoiduda, ja sammusid kodu poole läi metsa, mis kaunistas Cardiffi küka tagaküge. 27. PEATÜKK Järgmisel päeval lõuna paiku ilmusid poisid kuivanud puu juurde oma tööriistade järele. Tom kibeles salapärasesse majja minna; Huck soovis ilmselt sedasama, kuid ütles äkki: «Kuule, Tom, kas sa tead, mis päev täna on?» Tom loetles mõttes möödunud nädalapäevi ja tõstis siis jahmatunult pilgu: «Heldus! Seda ei tulnud mulle meeldegi, Huck!» «Mulle ka mitte, aga nüüd äkki turgatas mulle pähe, et täna on reede.» «Pagan võtaks, inimene peab alati ettevaatlik olema, Huck. Oleksime võinud räbalasse seisukorda sattuda, kui oleksime niisuguse asja reedel ette võtnud.» «Võinud sattuda! Ütle parem, et oleksime kindlasti sattunud! Võib-olla on ka õnnelikke päevi, aga reede seda küll ei ole.» «Iga loll teab seda
annaabi.ee 
