mõtlevad ainult endale. · Minu arust oli raamat huvitav ja minule meeldis see väga. Ei oskagi selle kohta midagi halba öelda. Soovitan soojalt. Elu mõte: 1. "Sest tema elu on tühi." 2. "Ma astusin ellu ja mu roman oli mul käes- ja siis lopes mu elu." Inimese olemus: 1. Lootus, et seal läheb tal ehk korda oma õnn tagasi võita, tegi ta kartmatuks. 2. Tal läks südame alt külmaks ja õnnelootus pani pea ringi käima. 3. ,,Ja mind ei jahmatanud niivõrd tema ilu, kuivõrd uskumatu, seninägematu üksindus tema silmis." 4. Näitsik, kelle silmad alatisest valetamisest nina poole kõõrdi vahtisid. 5. ,,Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head." Armastus: 1. ,,Maailmas ei ole tõelist, truud ja igavest armastust." 2. ,,Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid." 3
õppejõule ning Euroopa mõtteloo asjatundjale mitmed tähelepanekud, mis viimasel ajal küsimusi tekitanud, ning palun, et tema, kes harjunud keerulisi asju kommenteerima, püüaks lihtsalt ja sõnatäpselt neisse küsimustesse selgust tuua. Mind jahmatas eelmisel õppeaastal ülikoolis, kui mainisin tudengitele Kaido Kama ja Olari Taali, ning küsisin, kui paljud teavad, kes nood on. Mitte ükski seitsmekümnest tudengist ei tõstnud kätt. Ja teiseks on mind juba aastaid jahmatanud, et noored tulevad õppima ajakirjandust, aga ise ajakirjandust ei loe. Kas olete märganud sama, et tudengite teadmised on teinekord väga puudulikud ning nende lugemus jätab samuti soovida? Nende teadmised on valikulised. Kes on suur loodusesõber, jälgib Eesti ökoloogilist pilti, aga ei pruugi teada midagi Ester Tuiksoost või Villu Reiljanist. Üldist sotsiaalpoliitilist tausta tõesti minu meelest väga ei teata, sest sellest ei huvituta.
Hiiglasuur Justiitspalee lasus selle väikse kärbse pea kohal, kes pisemat kivikestki poleks suutnud paigast liigutada! Muidugi olid saatus ja ühiskond tema vastu ühevõrra ülekohtused olnud -- et nii habrast olendit murda, poleks vaja olnud nii ülearu palju kannatusi ega piinu. Esmeralda oli pimedusse kadunud, maha maetud, mulda pandud, elavalt kinni müüritud. Kes teda varem oli näinud naervana, päikese käes tantsivana, oleks jahmatanud teda siin sellises seisundis nähes. Ta oli külm nagu öö, külm nagu surm, ükski tuuleke ei mänginud ta juustega, ühegi inimese hääl ei ulatunud ta kõrva, ükski päikesekiir ta silma. Ta konutas murtuna, aheldatuna maas, veekruusi ja leiva kõrval õlgedel veeloigus, mis kongi rõskusest oli tekkinud. Ta ei liigutanud 309 ennast, peaaegu ei hinganudki, sest ta oti kao tanud võime isegi kannatusi tunda. Phoebus,
Kord- korralt ikka suurema hooga prantsatas ta vastu ust, kuni lendas ühes uksetahvliga Slopasevi tuppa. See sündis kõigile nii ootamata, et vahiti ainult ammuli suuga. Kõige enne tegi häält Voitinski. Ta katsus toolilt tõusta, aga langes jõuetult sinna tagasi ja ütles nõutult suud matsutades: ,,Issand! Mis see siis nüüd on? Uks polnud ju lukus." ,,Jah, uks oli ju lukust lahti," ütles nüüd ka Slopasev. Need sõnad andsid jahmatanud Tigapuule elu tagasi ja juhatasid talle pääsetee. ,,Ei, uks oli lukus," ütles ta ja kargas ukse juurde, nagu tahaks ta oma sõnadele sealt kinnitust leida. Tõepoolest aga keeras ta lukule kõige pealt korra ette ja alles siis katsus ta ust avada. ,,Näete ise, et lukus!" karjus ta tehtud vihaga. Läbi katkise ukse vahtisid poiste irvitavad näod. Krahv istus endiselt laua otsal ja mängis balalaikat. ,,Mis see ometi täna on?" küsis Voitinski nõutult
annaabi.ee 
