Piison
Algselt asustas pürg ehk euroopa piison (Bison bonasus) suuremat osa
Euroopa leht- ja segametsavööndist. Inimasustuse laienedes pürgade levila ahenes.
Veel keskajal elasid pürjad koos käesolevaks ajaks välja surnud ürgveiste ehk
tarvastega Kesk- ja Ida-Euroopa sügavates metsades. Kesk-Euroopas hävitati pürjad
XVIII sajandil. XIX sajandil olid pürgadest järele jäänud vaid kahe alamliigi riismed.
Euroopa pürja (B. b. bonasus) viimaseks pelgupaigaks oli Poola kuninga põline
jahivaldus Biaùowiea põlismets Poola ja Valgevene piiril, kaukaasia pürja (B. b.
caucasicus) pelgupaigaks mägimetsad Kaukasuse loodenõlvadel.
Esimese maailmasõjaga alanud sündmused viisid looduslikult elavate pürgade
väljasuremiseni. Biaùowieas tapeti viimane ulukpürg salaküti poolt 1919. aastal. Palju
kauem ei elanud ka kergema kehaehitusega kaukaasia pürg, kelle viimane isend tapeti
1927. aastal. Liiki jäid hoidma kümmekond Saksa, Poola ja Rootsi loomaaedades ning
annaabi.ee 
