iseloomustus • Peategelane Lui Vutoon on noor turundusjuhihakatis • Teose probleemistik • Teose algus peegeldab tarbimiskultuuri võlusid, luksust ja mugavust- “elusolendid oleks justkui asendatavad asjade poolest” • Autor püüab näidata, et inimene saab asendada armastust kumminukuga • Meis kõigis sügaval peidus olevad ürgsed ellujäämisoskused hakkavad Luis vaikselt pinnale ronima ning tarbimisloom (taand)areneb korilaseks/jahimeheks. Ainus probleem on, et Luis puuduvad igasugused koguja/talletaja omadused ning saabuva(te) talve(de) ees muutub ta üha kaitsetumaks. Lui ei ole sipelgas, vaid rohutirts, kes elab ainult tänases päevas. Täna tuleb tarbida ja kulutada! Kõike on ju alati külluses olnud ning mõte puudusest on talle mõistetamatu. Teose ideestik • Teosest peegeldub meie tarbimiskultuses vaevlev ühiskond - „võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju“
Juhendaja(d): dots. Tiit Randveer Kaitsmiskoht ja aasta: Tartu, 2009 Jahindusel on pikk ajalugu ja omad traditsioonid. Ürgajal saadi küttimisest enamus eluspüsimiseks vajalik toit, riided ja tarbeesemed. Jaht õpetas koostegutsemist ning arendas füüsilisi võimeid. Sajandeid kuulus jahipidamise õigus meil aadlikele. Tänapäeval ei ole jahindus enam mõne ühiskonnaklassi privileeg, vaid jahimeheks võib saada igaüks, kes seda soovib. Jahimehi on igal pool üle maailma. Bakalaureusetöös vaadeldakse erinevate riikide jahimeeste staatust, ühiskonna suhtumist jahimeestesse ning mõjutavaid tegureid. Antakse ülevaade jahimeeste osakaalust ning seisundist Euroopa riikides, riikide elanikkonna arvukusest ning metsasusest. Tutvustatakse erinevate riikide jahimeeste staatust ning jahiorganisatsioone ning Eesti jahinduse ajalugu ja tänapäeva
tegevussfääri, mis on talle peale sunnitud ja millest tal põgeneda on võimatu. Ta on jahimees, kalur, karjane, või kriitiline kriitik, ja peab selleks jääma kui ta ei taha oma elatist kaotada. Kommunistlikus ühiskonnas aga /.../ on mul võimalik jahil käia hommikul, kalastada pärastlõunal, kasvatada karja õhtul, ja kritiseerida pärast õhtusööki täpselt nii nagu mulle endale parasjagu meeldib, ilma et ma sellepärast peaksin hakkama jahimeheks, kaluriks, karjaseks või kriitikuks..." - Durkheim: Individuaalsus on tööjaotuse tulemus, tekitab anoomiat - ei ole siduvat kultuuri (mehaanilist solidaarsust). Me teeme erinevaid asju, pole ühiseid arusaamu. Töölised seevad mõttetut tööd, mis ei seo neid maailmaasjadega. Teiseks probleemiks sundus kui inimesed on töösuhetesse seatud, pole talentidel võimalik loomulikul teel areneda; tekitab samamoodi anoomiat. Nägi, et seda pole
kindla tegevussfääri, mis on talle peale sunnitud ja millest tal põgeneda on võimatu. Ta on jahimees, kalur, karjane, või kriitiline kriitik, ja peab selleks jääma kui ta ei taha oma elatist kaotada. Kommunistlikus ühiskonnas aga /.../ on mul võimalik jahil käia hommikul, kalastada pärastlõunal, kasvatada karja õhtul, ja kritiseerida pärast õhtusööki täpselt nii nagu mulle endale parasjagu meeldib, ilma et ma sellepärast peaksin hakkama jahimeheks, kaluriks, karjaseks või kriitikuks..." => töös nähti inimese eneseväljenduse vormi, mida kapitalistlik tootmine ei lasknud arendada * aga leiti ka, et see teeb töö ebainimlikuks. Töö muutub võõraks: 1. Töö ei tähenda enam suhestumist maailmaga läbi oma vajaduste, vaid minu töö muutub abstraktseks. Ma müün tööd kui sellist. Side inimese ja tema toodetud keskkonna vahel muutub samuti ebaisikuliseks - kui mina ei tee, siis keegi ikka teeb. 2
annaabi.ee 
