vivad olla ka raba turbapndakutes, kraavikallastes, puujuurte vi tuulemurru all ikka hsti varjatud kohtades. Hundikutsikate kodu on nende urg, koduu uruesine, kodutnav tee joogipaika, kodukoht pesitsus ja toitumisterritoorium, ning kodumaa kogu ulatuslik areaal rpasest Euroopast kuni Ida meredeni, jtkudes Phja-Ameerikas. Meie metsad on korraldatud ja tiheda teedevrguga ning hundid seetttu hsti valitsetavad. Siinsed hundid on ppinud tundma kodumbruse metsi ja inimeste jahikombeid. Hoopis kavalamatena ei lase nad oma nahka nii hlpsasti maha vtta. Kllap on neis ka osake koera verd, sest segunemine on paratamatu oludes, kus populatsiooni normaalne struktuur on rikutud ja arvukus vike. Kas hundi kodu on psinud sellisena, nagu see oli rgsetel aegadel? Ilmselt mitte, sest hunt on muutunud koos inimesega, kelle krval ta elab. Niteks Kesk-Siberi hunt ei tuleks meil toime: ta satuks pssi ette juba esimestel jahtidel, sest ei tunne uut ala ega
aasia, siberi, kanada ja brüsseli hunti, otsime segunemata ja puhast omamoodi aaria tõugu. Geneetilise mitmekesisuse tõttu eristatakse 32 hundi alamliiki, kellest 20 elab Põhja-Ameerikas ning 12 palearktilises regioonis. Hilisem kriitiline analüüs on vähendanud üldarvu siiski 16-le. kellest 6 elab Põhja-Ameerikas. Meie metsad on korraldatud ja tiheda teedevõrgustikuga, seega on hundid hästi kontrollitavad. Siinsed hundid on õppinud tundma oma koduümbrust ja inimeste jahikombeid. Segunemine koertega on paratamatu, kuid populatsiooni normaalne tase on rikutud ning arvukus väike. Meie hundikarjad piirduvad enamasti kuni kümne loomaga. Intensiivse küttimise tagajärjel jääb sügiseks alles kaks-kolm isendit. Kõige rohkem on registreeritud nelja kuni seitsme liikmelisi karju. Hundikarja suurus sõltub eelkõige jahisaagist. Hunt on karjaloom. Koos karjalise eluviisiga on sel liigil välja kujunenud väga keerukas
annaabi.ee 
