ühiskondlikke tabusid ja silmakirjalikku käitumist. Tõsiste teemade üle nalja heites paljastab ta tollase ühiskonna valukohti. Näiteks võib tuua kahe aadlimehe kohtuvaidluse, milles puudub igasugune iva, mõlema mehe jutt on täiesti seosusetu. Ometi kohtuparlament tegeleb selle juhtumiga tõsimeeli ning valmistab arvukalt pabereid. Pantagrueli abi seisneb selles, et ta kuulab ära mõlema aadliku segase selgituse ning langetab sama jabura ja arusaamatu kohtuotsuse. Ometi on kõik osapooled rahul ning isegi vaimustatud. Selle loo kaudu naeruvääristab autor tollast kohtupidamist ja bürokraatiat ehk mõttetut paberitemäärimist. Rabelais loetleb Pariisi esinduslikus raamatukogus olevate tähtsate teoste pealkirju, millest aimub samuti kriitikat, näiteks ,,Advokaatide aplus", ,,Papikeste tahumatus", ,,Vagatsejate lobi", ,,Mungaelu mugavused", ,,Religiooni ahelad", ,,Vannutatud meeste karvupidikähmlus", ,,Pistis
lähisuhteid. Alexandre üritab rentida omale perekonna ning lõpuks see peaaegu saabki ta pereks, kuid lõppeb püandiga, kus härra Amilcar kaotab peaaegu kõik. Samal ajal arenevad kõrvalosatäitjate elud hoopis teises suunas. Lavastaja suutis kokku panna näidendi, mis paneb tõsiselt mõtlema. Võibolla seetõttu, et lavastaja on psühholoog. Tüki põhimõte oli, et kui keegi peaks kunagi tulema nii jabura idee peale, et raha eest perekond soetada ja need nõudmised viimase piirini viia, siis mis selle tagajärjed oleks. Kõige paremini jäi meelde Ott Sepp Paulo rollis, kuna talle oli järjekordselt antud roll, mis paneb naerma. Kus iganes Ott Sepp on mänginud, olen naerma pahvatanud. Seetõttu kaldun arvama, et asi on inimesese meisterlikuses. Siin näidendis ta peegeldas tsiklimehe elustiili ning hiljem segaduses dzentelmeni
asjadega. Kui inimene midagi nii väga ihaldab ja näeb selle nimel kaua ja palju vaeva, siis vôib juhtuda, et tahetu kätte saamisel ei ole ta üldsegi ônnelik ja talle ei meenu, miks ta seda nii väga soovis. Paralleele saab tuua praegusest poliitilisest elust. Poliitikud teavad, et katteta lubaduste andmine ja muu sellise tegemine on vale, aga kuna arvatakse, et nagunii vahele ei jääda, siis on selline tegutsemine kohutav kiusatus. Paljud tuntud riigimehed ei saa hakkama jabura reklaamita vôi isegi valimistulemuste vôltsimiseta, peaasi, et kampaania ônnestuks ja nad vôimule saaksid. Aga kas see on üldse kôrget palka väärt, kui ei saa rahvale pakkuda mitte midagi? Valedest tulvil kampaaniat saab heal juhul kord vôi kaks korraldada, aga lôputult ei saa ju oma valijaskonda lollitada, kuna millalgi saadakse nagunii aru, et poliitik on neid lihtlabaselt ära kasutanud. Juba kaua aega on ühiskonda painanud, ning jääbki ilmselt seda tegema, probleem
Ei ole tähtis, et kirjutatu oleks kuidagi loogiliselt korrastatud. Põhiline on hakata kirjutama, ükskõik mis selle teemaga seoses esimesena pähe kargab. Kui mitte midagi pähe ei karga, tuleb ikkagi kirjutada, kas või seda, et küll see on ikka üks rumal teema. Kirjutamist katkestada ei tohi, midagi maha tõmmata või parandada ei tohi ja midagi üle lugeda ka ei tohi, enne kui täpselt 10 minutit on möödas. Selline kirjutamine võib tunduda jabura ajaraiskamisena, kuid tegelikult on see üsna efektiivne viis häid ideid saada ja kirjutamisele hoog sisse anda. Teema veeretamine sobib hästi ka eksamil: sellises olukorras võib tekkida tugev stress, mis kammitseb mõtlemist, see omakorda tekitab kirjutamiskrambi, mida veelgi süvendab mõnede usinate kaaslaste nägemine, kes juba virgalt midagi paberile kribivad. Aeg kulub ja hirm, et ühtegi mõtet ei tule, aina süveneb.
Järgneb laevareis ning jant aarete saarel. Märksõnad on sürr, absurd, grotesk. Et need märksõnad võivad tähistada ka kunstiliselt kandvaid nähtusi, siis tuleb kindlasti ära märkida, et antud raamatu puhul ei ole see nii. Pigem tekib selline ebamugavustunne - saad aru, et autor tahab teha nalja, aga et naljad on nürivõitu, siis kuuled vaimukõrvas mitte kuulajate naeru, vaid piinlikku vaikust. Vaimukaid ütlusi on kümmekond, aga need mattuvad jabura sõnavahu alla. Need naljad oleks võinud mahutada paari "Baskini anekdoodi" mahtu ajalehenurka ning suhteliselt terase loo Jumala Restoranist vormistada humoreskina mõne lehe huumorilisasse, aga et terve raamat... Pidevalt joobes tegelaste tramburai ei suuda kohe kuidagi kaasa haarata. Ehk pole ka autor karsklane... Kui pehmelt öelda? Ehk selgitub suvaliselt paberile voolanud tekst autori teadvuse erilise seisundiga "loomehetkel"? Ikka õige, et Algernon selle teksti tagasi lükkas.
annaabi.ee 
