5. Veega liitub 2-butüün mitmesuguste katalüsaatroite toimel, eriti kergesti aga kahevalentse elavhõbeda soolade manulusel väävelhappelises lahuses. Peale veega liitumist, erinevate butüünide struktuurid, mis sisaldavad hüdroksüülrühma kaksiksidemega seotud süsiniku aatomi juures, on ebastabiilsuse tõttu orgaanilises keemias haruldased ja harilikult toimub nende ümberasetumine suurema püsivusega karbonüülseteks ühenditeks. 6. 2-butüün isomeriseerub leelismetalli toimel, kusjuures kolmikside nihkub molekuli ääre suunas: CH3 C C CH3 + Na CH3 CH2 C CNa + 1/2 H2 5 III Butüüni kasutamine Butüün pole leidnud laialt kasutusalasid, kuna ta on kergesti reageeriv aine ja mõningates reaktsioonides võib osutuda ka plahvatusohtlikuks. Üldiselt kasutatakse alküüne plastmasside
intensiivselt töötavates lihasrakkudes, erütrotsüütides. See toimub tsütoplasmas ja tekib laktaat. Glükoosi lõplik lõhustumine toimub hapniku juuresolekul. Tekivad CO 2 ja H2O ning see toimub mitokondrites tsitraaditsükli vahendusel. Glükoosi lõhustumise etapid: I Glükoosi aktiveerimine fosforüleerimise teel. Süneesitakse glükoos-6-fosfaat ensüümi heksoosi kinaas vahendusel. Reaktsioon on sisuliselt pöördumatu ja vajab 1 molekuli ATP-d. II Glükoos-6-fosfaat isomeriseerub fruktoos-6-fosfaadiks ensüümi fosfoglükoosi isomeraasi vahendusel. Reaktsioon on pöörduv ja mittereguleeritav. III Fruktoos-6-fosfaat fosforüleeritakse ensüümi fosfofruktoosi kinaasi vahendusel (see on glükolüüsi keskne ensüüm, allosteeriliselt reguleeritav) fruktoos-1,6-bisfosfaadiks. Reaktsioon on pöördumatu ja vajab 1 molekuli ATP-d. IV Fruktoos-1,6-bisfosfaat lõhustatakse glütseraldehüüd-3-fosfaadiks (GAP) ja dihüdroksüatsetoonfosfaadiks (DAP) ensüümi
Nimetatud seaduse avaldas Germain Hess 1840. a. Reaktsiooni molekulaarsus. Molekulaarsuseks nimetatakse keemias elementaarreaktsioonis põrkuvate osakeste (aatomite, molekulide, ioonide, radikaalide) arvu, st ühes reaktsiooni elementaarstaadiumis osalevate osakeste arvu. Seda suurust kasutatakse keemiliste reaktsioonide iseloomustamisel. Molekulaarsuse järgi jagatakse elementaarreaktsioonid: · monomolekulaarne reaktsioon, milles osaleb üks osake (molekul A dissotsieerub või isomeriseerub produkti(de)ks) · bimolekulaarne reaktsioon, milles osaleb kaks osakest · trimolekulaarne reaktsioon, milles osaleb kolm osakest. Trimolekulaarsed reaktsioonid on väga haruldased, sest kolme osakese samaaegne põrkumine on vähe tõenäoline. Elementaarreaktsioonide kirjeldamisel kasutatavad mõisted nagu molekulaarsus, reaktsiooni järk ja stöhhiomeetriline koefitsient on tavaliselt
ks. See keskne metaboliit võib alluda erinevatele muutustele. Maksas toimuva glükogenolüüsi puhul vabaneb glükoos-1-P-st glükoos, mis normaliseerib veresuhkru taseme. Lihastes allub glükoos-6-P aga lõhustumisel, saamaks energiat lihastööks. 36. Käärimised. Sahhariidide ainevahetuse eripära mäletsejalistel. Glükoosist laktaadi teke on piimhappeline käärimine. 1) Glc-6-P teke Ensüümiks heksoosi kinaas, regulatoorne ensüüm 2) Glc-6-P isomeriseerub Fru-6-P-ks Ensüümiks fosfoglükoosi isomeraas 3) Fru-1,6-bisP teke Ensüümiks anaeroobse glükolüüsi keskne ensppm fosfofruktoosi kinaas 4) Fru-1,6-bisP lõhustumine trioosfosfaatideks Aldolaas A lõhustav toime annab DAP-di ja GAP-di 5) DAP isomeriseerumine Ensüümiks trioosfosfaadi isomeraas isomeriseerib DAP-di GAPiks, kuna glükolüütiliselt on lõhustatav vaid GAP 6) GAP oksüdatsioon Ensüümiks GAP dehüdrogenaas, oksüdeerib GAPi aldehüüdrühma makroergilist
(konserveerivate) omadustega · Humalas sisalduvad ained aitavad kaasa kuuma sademe moodustumisele virde keetmisel ning vahu moodustamisele ja vahu püsivusele Soovitav on humalaid lisada keevale virdele mitmes jaos: · keetmise algul (~1/4) - suurem osa selles olevatest kibeainetest sadeneb välja koos valgu sademega, · 30 min. peale keetmise algust (~1/2) - selles olevatest kibeainetest isomeriseerub kõige suurem osa, · 20 - 40 min. enne keetmise lõppu (~1/4) - selles osas olevad kibeained annavad õllele meeldiva kibeduse ja vajaliku aroomi. Käärimisel väheneb kibeainete sisaldus õlles, mille põhjuseks on: · Kääriva õlle pH alaneb, mistõttu väheneb kibeainete lahustuvus ja need sadestuvad välja · Osa kibeainetest absorbeerub pärmirakkude pinnale ja sadestub välja koos pärmidega
annaabi.ee 
