Eesti kristlikus kultuuriruumis.
meile oma usku levitada üritavad. Nende ürituste ja inimeste edukust ei saa aga
kuskilt teada. Kuid kas tõesti on siis meil niivõrd palju hoolimatuid või on asi milleski
muus? Kas ehk ei ole ajalugu meile õpetanud oma arvamusi vaikima ja mitte usku
tunnistama? Ehk on Eestimaa täis usklikke, kuid kõik tegelevad religiooni
küsimustega vaikselt oma peas teistele rääkimata ning seetõttu võivad jätta valeliku
hoolimatu mulje. Ehk peavad siiski enamus seda liiga isiklikukus, võib-olla isegi
piinlikuks?
Sellegipoolest järgime kristlikke reegleid ega kahtle nende tagamõtetes. Praegu on
pooleli ka arutelu homoseksuaalsuse kohapealt ning seda kiputakse tihtipeale just
kristlusega seostama. Miks me siis usume kõike, mida meile kristlus on kaasa toonud
kui me ise ei usu ega tõenäoliselt hakkagi uskuma?
Siiski kohtab siin palju talumatust. Olgu see siis seksuaalsete valikute poolest või
annaabi.ee 
