osalemine poliitilistes erakondadesja liikumistes Kollektiivne käitumine: Institutsioonidevälised reaktsioonid ühiskonnas toimuvale: Organisatsiooniline spontaansus vs struktureeritus, Lühiajaline vs pikaajaline suunitletus, Eesmärkide väljenduslikkus vs vahendlikkus, Motiivide määratletus vs puudumine. Kollektiivse käitumise põhjendused:Ratsionaalse valiku teooria, Emotsionaalse nakkuse mudel, Mobiliseerivad tegurid. Kollektiivse käitumise vormide näited Isetekkimise vormid: massihüsteeria, paanika, hullus, moenarrus, mood Rahvahulgad: juhuslik hulk, pikett, meeleavaldus, demonstratsioon, ekspressiivne hulk, konventsionaalne hulk. Poliitikas osalejate tüübid: Revolutsionäärid, Protestijad, Parteiaktivistid, Kogukonnaaktivistid, Vahendajad, Eksperdid, nõustajad, Hääletajad, Toetajad ja patrioodid, Mitteaktiivsed. Poliitiline kaasatus- Hõlmab nii aktiivsettegutsemistkui poliitika passiivsetjälgimist(nt informeeritus).
maailma, Rodney Castleden) Lisaks otsesele kasule ja kuulsusele, mida Pasteuri töö talle tõi, hakkasid tema eeskujul ka teised teadlased muude haiguste vastu vaktsiine otsima. Selle sajandi lõpuks oli mitmeid ka leitud. Pasteur leidis, et baktereid, mis tekitavad tüüfust ja tuberkuloosi , saab hävitada kui vedelikku u 30 minutit 63C juures kuumutada. Tänapäeval tuntakse seda pastöörimisena, mida piima puhul kasutatakse endiselt. Pasteur lükkas ka ümber lõplikult ,,isetekkimise" teooriad , mis olid püsinud sajandeid. Ta näitas, et steriilne vedelik, mis õhus olevate mikroobidega kokku ei puutu, ei rikne. See juhtub hetkel, mil vedelik nendega kokku puutub. Ta aitas oluliselt edendada 1865. aastal Prantsuse siiditööstust , kuna analüüsis haigust, mis tappis siidiusse ning andis efektiivseid soovitusi nende ennetamiseks. Ta kasutas ka pastöörimise sarnast protsessi, et parandada käärimisprotsessi veini- ja õlletööstuses.
Elu keskmeks on süda, kuna seal teostub vere "keetmine", milles teda pidevalt uuendatakse ja mis südamest keemisel välja tungib. Kõik hingeline ja vaimne tegevus oli seega inimese juures seotud vere ja südamega, mitte aga aju, mis etendas "jahutaja" osa. Kõigist eluprotsessidest kõige rohkem on Aristoteles uurinud organismide tekkimise ja sigimise probleeme. Üldiselt tunnustatakse soolist siginemist, kuid mõnele kalaliikidele ja muudele madalamatele organismidele omistatakse ka nn. isetekkimise võimalus: mõningate putukate tekkimist roiskuvast lihast peetakse täiesti kindlaks tõsiasjaks. Aristoteles jaotab loomariigi kaheks põhiklassiks: verega ja verteta loomadeks. Aristotelese vaateid ühiskonnast. 1. Inimühiskonna areng ja alused. Inimene oma loomult kaldub ühiskondlikule eluviisile, kes tingimata vajab teiste omataoliste juuresolekut. Seega on inimene sõna otseses mõttes "ühiskondlik olend" ("zoon politikon"), kes tingimata vajab, selleks, et ise
olemas nii objektiiv kui ka okulaar. NB! Hook tegi enda mikrokoobi varem, kui Leeuwenhoek. L. sai inspiratsiooni Hooke´i töödest ja tegi ka endale töövahendi! 17. sajandi suurim eksperimentaator ja leiutaja. Võttis kasutusele mõiste rakk. Alguses arvati, et mikroobid tekivad lagunevast orgaanilisest ainest, kuna neid sealt leida oli võimalik. Paljud progressiivsed teadlased aga arvasid, et ka mikroobid tekivad endasugustest. Pasteur - Parima tõestuse mikroobide isetekkimise võimatuse kohta annab Louis Pasteur, kasutades kurekaelaga kolbe. Kurekaelaga kolvis kuumutatud puljong jäi steriilseks, kuigi hapnik pääses kolbi. Välisõhus sisalduvad mikroorganismid sadenesid kolvikaelas. Kui kolbi kallutada ja pesta kaelas sadenenud mikroobid puljongisse või kael lõhkuda, algas puljongis kohe kiire rakkude paljunemine. Pasteuril oli õnne, et ta kasutas oma kurekaelaga kolvis puljongit, mitte heinatõmmist, milles alati
Esimesed selgrootud loomad olid käsnad, esimesed maismaa selgrootud olid lülijalgsed. Esimesed selgroogsed maismaal olid kahepaiksed, vees kalad TAIMEDE EVOLUTSIONEERIMISE JÄRJEKORD Vetikad > sõnajalgtaimed > paljasseemnetaimed > katteseemnetaimed Taimede siirdumine veest maismaale tõi kaasa vaba õhuhapniku osakaalu suurenemise, mis välistas elu teistkordse isetekkimise ja vabast hapnikust moodustus osoon, millest osoonikiht, mis takistas UV kiirguse voogu, mis võimaldas ulatuslikumat maismaa hõivamist kõrgemate organismide poolt. HULKRAKSETE ORGANISMIDE EELISED AINURAKSETE EES: Parem organismisisene tööjaotus. Parem eraldatus väliskeskkonnast ja stabiilsem sisekeskkond. Paremad terviklikkust tagavad regulatsioonimehhanismid. BIOLOOGILISE EVOLUTSIOONI TÄHTSAMAD ETAPID:
(viimane tegelikult esimene süstemaatiline histoloog). Nende õpilane oli omakorda Rudolf Virchow (1821-1902), kes näitas, et rakud tekivad teineteisest jagunemise teel omnis cellula e cellula. (Teooriat, muide ei võetud põrmugi hästi vastu pigem taheti uskuda Schleideni nn kristalliseerumisteooriat, mille kohaselt uued rakud tekiks rakkudevahelises ruumis.) Virchowi lähenemine oli ühest küljest oluline samm edasi (lükkas ümber isetekkimise ideed, teisest küljest aga tekitas probleeme patogeensete organismide (bakterite) rolli defineerimisel ja nendega võitlemisel. Asi oli nimelts elels, et Virchow ei tunnistanud oma tööde valguses mingeid muid patoloogiad / patogeene kui vaid nn rakupatoloogiat. (Samas viis see kaudselt jällegi vähktõve- alaste käsitlusteni). Virchow on oma rakupatoloogia õpetusega läinud ajalukku ka kui suur Darwini vastane. Darwini evolutsiooniteooria tähendas Virchow'i jaoks elu isetekkimise
omandatud tunnuseid alatähtsustas. Suhteliselt hiljuti ja kõrges vanuses kerkis nõukogude pseudoteaduste taevasse Olga Lepesinskaja. Tegemist oli teeneka revolutsioonilise liikumise tegelasega, kelle panus teadusesse seisnes Rudolf Virchowi õpetuse ,,ümberlükkamises". Kui Virchowi rakupatoloogia õpetab, et rakk saab tekkida vaid rakust, siis Lepesinskaja arvas end olevat tõestanud, et rakud tekivad ka mitterakulisest ollusest. Mõnes mõttes oli Lepesinskaja teooria seostatav elu isetekkimise küsimustega mitteelusast mateeriast, so nn akadeemik Oparini hüpotees elu isetekkimisest. Teisalt sisaldus tema töös sõnum mingist (vitalistlikust) tungist, milline kujundab organismide olemust. Kokkuvõttes aitas Lepesinskaja teooria toetada neid mõtlejaid, kes nägid raku elusaine mõjutamisel võimaliku olevat teha pärilikkust eitavaid hüppeid nt nisust rukki, rukkist riisi jne. Selline suhtumine teaduse eesmärkidesse iseloomustab lõssenkiste
seal jõudu koguvat sotsiaaldemokraatiat (marksismi) ohuallikana kardeti darvinismi ja vasakpoolsete ideoloogiate koosmõjul tekkida võivat sünergiat. Nii pääses Saksamaal võidule darvinismi alternatiivne, solidaristlik, käsitlus, mille puhul mindi evolutsiooni käsitledes piltlikult liigi või üksikisendi tasemelt nö organismi sisse. Olulised olid siinjuures kaks nime. Rakuteooria rajaja R. Virchow oli darvinismi oponent (nägi evolutsiooniõpetuses sisalduvat ebateaduslikku elu isetekkimise teooriat), kuid olude sunnil Saksamaal ei olnud võimalik uuest õpetusest nt kooliprogrammides, mööda vaadata sai temastki Darwini tõlgendaja. Ernst Haeckel (1834-1919) oli evolutsiooniõpetuse suur toetaja (sõnastab mh nn biogeneetilise reegli22), kuid ta asub teooriat ka edasi arendama. Haeckel oli autoriteet radikaalidele, sest ründas kirikut (asendades Jumala küll monistliku käsitlusega, mis kogu loodust hingestatuna näeb).
annaabi.ee 
