August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
Sellel on sedapuhku sügavamad põhjused: . . T. vaated on mitmeti vasturääkivad, mitte
lõpuni minevad, problemaatilised. Ta vaimse palge ilmsemaks jooneks on kalduvus
dialektikasse. Peamiseks relvaks tõdede leidmisel on mõistuse loogiline juurdlemine ja
järeldamine. Lähtutakse küll elulistest tähelepanekuist, kuid see faktiline osa jääbki tihtipeale
ainult arutlusretke lähtepunktiks ja mõistuse isetegelikus protsessis haaratakse elulisi näiteid
ja tõendeid veel igalt poolt mujalt juurdegi, kuid see on ikkagi vaid opereerimismaterjal. Elu
tõsiasjadel pole mitte valitsevat ning juhtivat tähtsust, vaid rohkem tähtsust on loogikal ja
tunnustatakse mõistuse enda tegevust kui kõige kindlamat teed tõdede selgitamisel ning
leidmisel. Kõik oleks hästi, kui . . T. fikseeriks ja peaks kindlana silmas teatud algtõdesid,
millele ta ehitaks kui nurgakividele. Aga ei, . . T