Kuskohas traditsioon ei jälita mõistlikku sihti see on omakorda mingid kombed, mis olid põlvest põlve edasi andtud meie vanemate abil. Kui räääkida majandusest, mis oli ülesehitatud traditsioonide põhjal, siis seal tihti tekivad sellised probleemid nagu: 1) Tootmine ei ole efektiivne. Kui tuleb valida erinevatest tootmisviisist, siis reeglina valitakse see, mis on traditsiooniga kooskõlas ja efektiivsus sellel juhul läheb tagaplaanile. 2) Isearenemise stiimul on väga madal, sest rahaline järg ja seisund ühiskonnas määrab inimese päritolu traditsioniliises majanduses (aadelkond ja alamrahvas). Kõrgematele astmetele on peagu võimatu kerkida ja motivatsioon kaob ära. 3) Innovatsioonide tase on armetu, sest uued tehnoloogiad tülitsevad olemasolevate viisidega ja jäetakse kõrvale. Lisaks sellele valitsemisvõim alati takistab muudatuste ilmumist, sest see ohustab võimu. (Nt. Konflik kiriku ja teadlaste vahel)
Tihti ei vastanud plaanid tegelikele vajadustele ja võimalustele, olid täis vigu ega sobinud üksteisega. Siiski plaanid põhiliselt täideti. Sageli saavutati täitmine sel teel, et plaane arvestusperioodi lõpu lähenedes oluliselt korrigeeriti, tehti ka juurdekirjutusi. Range riiklik planeerimine ulatus kõikides tegevusvaldkondades järjest enam üksikasjadesse, lämmatas oma kohmakuse ja vigadega pea täielikult majanduse osaliste initsiatiivi, välistas isearenemise ning põhjustas arengu seiskumise ehk stagnatsiooni. Sellel oli nõukogude sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemise põhjuste hulgas oluline osa. Eesti taasiseseisvumisega kaasnes täispööre plaanimajandusest liberaalse turumajanduse ja kogu rahvast hõlmava demokraatia poole. Nendes tingimustes määrab riikide majandusliku ja sotsiaalse tuleviku mitte riiklik plaan, vaid eeskätt isearenemine. Selle peamisteks teguriteks on turumajanduslik hinnakujundus ja kapitali vaba liikumine kapitali
annaabi.ee 
