Luuleanalüüs: Juhan Liiv ja Lydia Koidula
,,Isamaa mul seisab põue peidus, / isamaa mu ülem varandus" on
Koidula sõnad luulest ,,Jälle isamaal". Koidula kodumaaline luule on sügavamalt
pühendunud Eestimaa ,,hoidmisele südame lähedal", samuti ka looduse veetluse
esiletoomisele. Eestimaalt lahkumine tõi Koidulale piinava tunde südames, mis
väljendub tema luules. Luules väljendub südantlõhestav soov naasta kallile kodumaale.
See tunne areneb pideva hooga ajal, kui naine viibis võõral maal. Juhan Liiv kaasab tihti
isamaalisse luulesse peale kodumaa ka väliseid teemasid. ,,Ma neidu armastasin" on
Juhan Liiv võrrelnud neiu armastust isamaaga, kus mõlemail ,,polnudki midagi kosta,
vist vaikisid lootuseta". Nendes ridades andis Liiv vähe lootust oma armastusele, olles
otsesõnaliselt pettunud oma isamaaski. Kurbus ja meeleheitlikkust leiab Liivi luules
veelgi: ,, Jätke mind, jätke mind, / ei mul rahu leia rind, / olen õnnetuse-lind, / isamaa,
pean kalliks sind. / ... / olen õnnetuse lind. / ..
annaabi.ee 
