koguni ära kolimiseks. Meie ainsaks ja õilsaks ülesandeks on tegelikult oma riiki mitte hüljata. Mine, õpi, reisi, lenda kõikjal, kus hing ihkab, kuid tule alati tagasi. Vanemad inimesed ei mõtlegi enam selliste tegevuste peale. Nemad on rahulikult paigal. Nad on siia pununud pesa, saanud suure perekonna nad ei lähe enam kuhugi. Rahvaarvu saabki kontrollida ainult noor põlvkond. Kas me läheme? Kas tuleme ka tagasi? Ma arvan, et õige eestlane, isamaaarmastaja, teab kindlasti vastuseid neile küsimustele. Lühidalt saab öelda, et võõrmõjud ei hukuta keelt. Keel hukkub siis, kui tema asemel kasutatakse mõnd teist keelt. Puhas emakeel on rahvuse märgiks. Eesti keelt on vaja õppida, kuna see on üks tunnus sellele, et me oleme iseseisvad - meil on täiesti oma keel.
hakatud välja andma. Temast sai kirjandusseltsi agent ehk järgnes paberitöö. Reisis Euroopas (Itaalia, Türgi). Kirjutas seal olles. Viimane Tallinna triloogiasse kuuluv teos oli ,,Rohtaed". 1942.a-l lõpebki nn eesti värk. Töö jättis aega loominguga tegeleda. Väliseesti kirjanikuna kirjutas ta ka Eestist. ,,Kõik, mis kunagi oli", ,,Ei juhtunud midagi". I modernistlik romaan ,,Hingede öö"-selles vic ilmneb see, et ta polnud äärmuslik isamaaarmastaja, ei võtnud sõna Eesti eest. Teised ju kirjutasid ilustavalt Eestis elatud ajast. 8 aastat pausi. Temaatika muutus. Hakkas kirjutama ajaloolisi romaane, Euroopa ajaloost. 3 triloogiat, n-ö fuuga motiiviga. Aeg: alates antiikajast. ,,Põlev lipp" (61), ,,Viimne linn" (62), ,,Surma ratsanikud"(63). 1964.a-l teos ,,Imede saar" üksikisikust ei sõltu ajaloo käik. Ka ,,Mõrsjalinik". II triloogia vaheteos ,,Sigtuna väravad"
annaabi.ee 
