Tänavakivid on siin kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre. Muretuimgi inimene hakkab siin nukrutsema nagu kõik möödaminejadki; vankrimürin saab siin sündmuseks, majad on mornid, müürid lõhnavad vangla järgi. Äraeksinud pariisla- ne näeb siin ainult perekondlikke pansione ning koole, viletsust või igavust, surmasuus vaakuvat vanadust, rõõmsat noorust, kes on sunnitud töötama. Ükski kvartal Pariisis pole hirmsam ning, kinnitame seda, tundmatum. Pansioni fassaad on aiakese poole. Maja moodustab täisnurga Neuve-Sainte-Geneviève'i tänavaga, kust näete vaid tema otsmist seina. Piki seda fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane jalgtee, ääristatud geraaniumide, oleandrite ja granaatpuudega, mis on istutatud suurtesse sinivalgetesse vaasidesse. Sellele jalgteele pääseb väravast, kuhu kinnitatud silt, millelt võib lugeda: ,,Vauquer'maja Perekondlikpansion mõlemastsoostisikuile ja teistele
1834 Millise mulje Vanemtoimetaja:Kristin Kõks salapärane Toimetaja:Laura Burtseva naine oma Ajakirjanik, reporter:Riho Kirsipuu pansionile ja Reporter:Martin Väinsalu endale on Reporter: Karl-Johann Reitalu jätnud? Lähemalt tuleb juttu ka pansioni Tänases lehes: elanikest:Vautrin Uskumatult ist, Poiret`ist, huvitav preili intervjuu enne Michonneau`st, Isa Gorioti preili Victorine` surmatundi Tailleferist ja üliõpilasest Bianchonist.
» «Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!» «Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator1! Va lollpea! Va mängard!» «Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!»