- kiirgus ja - kiirgus on osakeste vood , eralduvad aatomituumast ja omavad suurt kiirgust ja energiat. - osake koosneb kahest neutronist ja kahest prootonist, on -osakesest suurem ja liigub aeglasemalt. Läbitungmisvõime on väiksem kui -osakesel ja ohtlik vaid organismi sattumisel. - osakesed on elektronid ja -osakestest kiiremad ning neil on suurem läbitungimisvõime. -kiirgus on tuumast lähtunud kiirgus, elektromagnetiline kiirgus. On väga hea läbistusvõimega. Ioniseerivate kiirguste bioloogiline toime: igat liiki ioniseeriva kiirguse füüsikaline mõju elusorganismileseisneb tema kudede aatomite ja molekulide ergastamises ja ioniseerimises. Ergastatud aatomid ja ioonid on keemiliselt aktiivsemad. Seetõttu tekivad organismi rakkudes keemilised ühendid, mis häirivad normaalset elutegevust. Ioniseerivate kiirguste mõjul lagunevad mõned keerukad molekulid ja raku struktuurielemendid. Väikeste kiirgusdooside poolt põhjustatud
Samuti tuleks meditsiiniprotseduurides kasutatava kiirguse puhul võrrelda saavutatavat kasu võimaliku kahjuga: röntgenipilte ei tohiks teha ilmaasjata, kuid vajalikke uuringuid pole mõtet vältida. Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik! Tänapäeva maailmas on kiiritushirmust tekkinud kahjustused tunduvalt enam levinud kui kiirituskahjustused. Kiiritushirmu kahjustus on meditsiinilistest protseduuridest keeldumine, aga ka enese liialdatud jälgimine pärast ioniseerivate kiirte toimealas viibimist. Kiirguse mõju ainele iseloomustatakse neeldunud doosi abil. Et hoiduda liigsest kiirgusdoosist, kasutavad kiirgusallikate vahetus läheduses töötavad inimesed kaasaskantavaid dosimeetreid. Doosi jälgimiseks kõlbab ka valguskindlas paberis film, mille ,,tumenemine" ilmutamisel näitab seda läbinud kiirguse doosi. Efektiivsemad on aga näiteks luminestsentsdosimeetrid, mis reageerivad vahetult kõrgenenud radiatsioonifoonile
· Vähelahustuv (20°C juures ~0,019 g/l) · Halb soojusjuht, võrreldes vesinikuga ~7 korda halvem · Keemistemp.77,36K, sulamistemp. 63,15K. Lämmastik · Tavatemperatuuril ja -rõhul on lämmastikul kolmiksideme tõttu suur inertsus · ~ reageerib vaid liitiumi ja raadiumiga 6Li + N2 2Li3N; 3Ra + N2 Ra3N2 · Kõrgemal temperatuuril - 3Mg + N2 Mg3N2; 3Ca + N2 Ca3N2; 2Ti + N2 2TiN · Väga kõrgel temp. N2 + 3H2 2NH3; N2 + O2 2NO (ka ioniseerivate kiirte mõjul) · Koksiga 2C + N2 (CN)2 · Halogeenide ja S-ga saadakse üh. kaudselt Lämmastik · Laboris saadakse ammooniumdikromaadi või ammooniumnitriti termilisel dissotsiatsioonil (NH4)2Cr2O7 N2 + Cr2O3 + 4H2O; NH4NO2 N2 + H2O · Samuti ammoniaagi NH3 reageerimisel broomiveega või juhtimisel üle hõõguva vask(II)oksiidi - 8NH3 + 3Br2 N2 + 6NH4Br; 2NH3 + 3CuO N2 + 3Cu + 3H2O · Tööstuslikult saadakse paralleelselt
prootonitega täidetud energiatasemest märksa kõrgem; neutron muutub prootoniks ja tekib ka veel elektron ja antineutriino Kellaparadoks - seotud ajavoolamise kiiruse relatiivsusega. Kui üks kaksikutest viibib kaua suurel kiirusel, siis vananeb ta aeglasemini, Maale naastes aga vananeb ta õigesse ajavahemiku tagasi Sünteesireaktsioon - tuumade ühinemine; eraldub energia (rohkem kui lõhustumisel); raske teostada tuumade vahel elektrostaatiline tõukejõud 3. Ioniseerivate kiirguste tekkekohad ja läbimisvõime o Alfakiirgus · tekib alfalagunemisel (näiteks uraani lagunemisel), kuid ka kergete aatomituumade ühinemisel ehk tuumasünteesil · väike läbimisvõime; ei läbi paberilehte o Beetakiirgus · tekib beetalagunemisel (prooton muutub neutroniks/neutron muutub prootoniks) · suurem läbimisvõime kui alfakiirgusel, väikem kui
läbiminekul. Jälgede iseloom lubab otsustada osakese energia, impulsi jms üle. Laetud osakesed kutsuvad oma teel esile molekulide ionisatsiooni. Neutraalsed osakesed ei jäta jälgi, kuid võivad endast märku anda laetud osakesteks lagunemise momendil või põrkumisel mõne tuumaga. Järelikult saab neutraalseid osakesi avastada ikkagi ionisatsiooni järgi, mida kutsuvad esile nende poolt tekitatud laetud osakesed. Ioniseerivate osakeste registreerimiseks kasutatavad seadmed jaotatakse kahte rühma. Esimesse kuuluvad seadmed, mis reageerivad osakese läbilennufakti ja võimaldavad mõnel juhul määrata ka tema energiat. Teise rühma kuuluvad nn. jäljekambrid, s.o. seadmed, mis lasevad vaadelda jälgi aines. Registreerivate seadmete hulka kuuluvad ionisatsioonikambrid, proportsionaal ehk võrdelised loendurid ja Geigeri Mülleri loendurid. Laialdase kasutuse said ka Tserenkovi ja stsintillatsiooniloendurid
Beeta-osakesed on alfa-osakestest kiiremad ja läbistamisvõimelisemad. Osa beetaosakesi «löövad läbi» ka nahast, aga ohtlikum on, kui beeta-osakesi kiirgav aine satub organismi. Gammakiirgus ei ole elektrilaenguga osakeste kiirgus. Seda võib kujutada pisikese energiapakikesena, mis tuumast välja lendab. Ta on samas ka elektromagnetiline laineliikumine. Gammakiirgus on väga hea läbistusvõimega ja ulatub kaugele. Välise gamma- kiirguse eest on raskem kaitset leida kui teiste ioniseerivate kiirguste eest. Gammakiirguse summutamiseks kasutatakse paksu betoonseina, terase- või seatinakihti vöi püütakse olla kiirgusallikast võimalikult kaugel. 3 RÖNTGENIKIIRGUS Röntgenikiirgus on samasugune nagu gammakiirgus, ehkki tavaliselt on tema energiapakikestel vähem energiat. Röntgenikiirgust on küllalt palju kosmoses, kuid maapinnale ta sealt ei jõua
5. Kokkuvõte Kuna elektromagnetkiirgust loetakse kui keskkonnasaaste allikana, siis tänapäeval on päevakorda tõusnud küsimus, et kas elektromagnetlained, mida kiirgavad elektriliinid ning kõik elektrilised seadmed, on inimese tervisele ohtlikud. Elektromagnetlained jagunevad kaheks: ioniseerivad ja mitte-ioniseerivad kiirgused. On teada, et ioniseerivad kiirgused on äärmiselt ohtlikud inimesele ning pikemal kokkupuutel võib see lõppeda surmaga. Mite- ioniseerivate kiirguste kohta koostatakse pidevalt uusi uuringuid, pidades silmas, et meie keskkonnas levivad pidevalt elektromagnetlained. On välja pakutud ka lahendus matta voolu edastavad kaablid maa alla kuid see osutuks liiga kulukaks. Praeguseks teostatud uuringud on tõestanud, et SAR'i kiirgavad mobiltelefonid võivad olla ohtlikud paljuldasel ning pikaajalisel kasutamisel. WHO (World Healt Organisation) on
abiks on. Beeta-osakesed on alfa-osakestest kiiremad ja läbistamisvõimelisemad. Osa beetaosakesi võlvad läbi ka nahast, aga ohtlikum on, kui beeta-osakesi kiirgav aine satub organismi. Gammakiirgus ei ole elektrilaenguga osakeste kiirgus. Seda võib kujutada pisikese energiapakikesena, mis tuumast välja lendab. Ta on samas ka elektromagnetiline laineliikumine. Gammakiirgus on väga hea läbistusvõimega ja ulatub kaugele. Välise gamma-kiirguse eest on raskem kaitset leida kui teiste ioniseerivate kiirguste eest. Gammakiirguse summutamiseks kasutatakse paksu betoonseina, terase- või seatinakihti või püütakse olla kiirgusallikast võimalikult kaugel Alfakiirgus võib siiski olla ohtlik, kui ta satub kehasse sissehingamise või neelamise käigus, sest lähikoed nagu kops või kõhu sisekoed võivad saada suure kiirgusdoosi. Beetakiirgus tavaliselt ei tungi naha pealispinnast sügavamale. Siiski võib ulatuslikum kokkupuude suure energiaga beetakiirgajatega põhjustada nahal põletusi
abiks on. Beeta-osakesed on alfa-osakestest kiiremad ja läbistamisvõimelisemad. Osa beetaosakesi võlvad läbi ka nahast, aga ohtlikum on, kui beeta-osakesi kiirgav aine satub organismi. Gammakiirgus ei ole elektrilaenguga osakeste kiirgus. Seda võib kujutada pisikese energiapakikesena, mis tuumast välja lendab. Ta on samas ka elektromagnetiline laineliikumine. Gammakiirgus on väga hea läbistusvõimega ja ulatub kaugele. Välise gamma-kiirguse eest on raskem kaitset leida kui teiste ioniseerivate kiirguste eest. Gammakiirguse summutamiseks kasutatakse paksu betoonseina, terase- või seatinakihti või püütakse olla kiirgusallikast võimalikult kaugel Alfakiirgus võib siiski olla ohtlik, kui ta satub kehasse sissehingamise või neelamise käigus, sest lähikoed nagu kops või kõhu sisekoed võivad saada suure kiirgusdoosi. Beetakiirgus tavaliselt ei tungi naha pealispinnast sügavamale. Siiski võib ulatuslikum kokkupuude suure energiaga beetakiirgajatega põhjustada nahal põletusi
7 produktiks 1 sek jooksul) 1 kat = 6 x 10 IU; eriaktiivsus (ensüümiaktiivsus 1 mg ensüümivalgu kohta). [ ] 3. Michaelis-Menten'i võrrand: . [ ] Võrrandi teisendus Lineweaver-Burk'i koordinaatides: ([ ] ) . 4. Reaktsiooni kiirust mõjutavad tegurid: pH mõjutab aminohapete ioniseerivate külgahelate, valkude prosteetiliste rühmade ja substraatide dissotsiatsiooni; mõjutab K m ja/või Vmax väärtusi. Temperatuuri tõustes o ensüümreaktsioonid kiirenevad ~2 korda iga 10 kohta. Mingist piirist hakkab kiirus langema tingituna valgu termilisest denaturatsioonist. Inhibiitorid pidurdavad ensümaatilisi reaktsioone seostudes ensüümiga muutes selle inaktiivseks.
kiirgus, millest koosneb, mõju inimesele ja kuidas seda kiirgust varjestada kiirgus koosneb osakestest. osake koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist, mis moodustavad heeliumi aatoimituuma 2He4. Alfakiirgus koosneb rasketest ja suure positiivse laenguga alfaosakestest, tekib alfalagunemisel. Alfaosakesed on väga suure ioniseeriva toimega. Et alfaosakese mass ja elektrilaeng on suhteliselt suured ning kiirus suhteliselt väike võrreldes teiste ioniseerivate kiirguste osakestega, siis on tõenäosus suur, et läbi aine liikuv alfaosake põrkub koheselt mõne aatomi vastu ja ioniseerib selle. Tavaliselt on alfaosakesel piisavalt energiat, et tekitada oma liikumisteel terve kaskaad vabu elektrone. Kuna alfakiirgus ioniseerib ,,kohe ja kõike" alates kiirgumise hetkest, siis on alfakiirguse varjestamine lihtne. Tavaliselt piisab selleks õhukesest paberilehest, isegi inimnaha surnud rakud pidurdavad selle. Alfakiirgust
mitmete tunnuste uute pärilike variantide teket, mis oli tingitud vastavate geenide uute alleelide tekkest. Sai selgeks, et geenide (ja tunnuste) alleelsete variantide olemasolu on põhjustatud millalgi toimunud geenmutatsioonidest. 1927. a. tõestas Herman Muller (üks Morgani õpilasi), et mutatsioone äädikakärbestel võib oluliselt suurema sagedusega esile kutsuda röntgenkiiritusega. Hilisemad eksperimendid näitasid, et mutatsioone võib stimuleerida ka muude ioniseerivate kiirgustega (radioaktiivne, ultraviolett) ja paljude keemiliste ühenditega, aga ka normaalsest kõrgema temperatuuriga. Niisuguseid tegureid hakati nimetama mutageenideks. Hakati eristama spontaanseid mutatsioone (tekivad liigi eksisteerimise normaalsetes, looduslikes tingimustes) ja indutseeritud mutatsioone (tekivad eksperimentaatori või aretaja rakendatud mutageenide mõjul). Süvenev geneetiline analüüs näitas, et peale geenmutatsioonide võivad esineda
annaabi.ee 
