kümne tuhandeni.Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli - N. Popov 1915-1917, M. Tswett 1917-1918, P. Claussen 1918, H. Riikoja 1918- 1919, F. Bucholtz 1919-1923, M. Kaho 19231924. Aia uus ülestöötamine algas E. Spohri käe all 1924-1930 ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri koostöös. Edenemine jätkus direktor T. Lippmaa ja õpetatud aedniku J. Pordi ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi, inventeeriti ja kontrolliti kogusid 1943.a Sõja ajal hävisid pommitamise pärast peahoone, kasvuhooned ja samuti leidis ka oma lõpu Lippmaa.Taimi hakata päästma, viies neid ülikooli ruumidesse. Taastamistööd võttis enda kanda A. Vaga aastatel 1944-1956. Pärast A. Vaga lahkumist taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri ja ühtlasi botaanikaaia juhataja kohalt haldasid aia tegemisi H. Trass aastatel1956-1962 ja 1964), V. Masing aastatel1962-1964
väljapanekud. Lühikeseks ajaks küündis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seati ümber Engleri süsteemi järgi. Aia uus ülestöötamine algas direktor E. Spohri (1924-1930) ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri (1923-1930) koostöös. Edenemine jätkus direktor T. Lippmaa (1930- 1943) ja õpetatud aedniku J. Pordi ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi, inventeeriti ja kontrolliti kogusid, tulemusena andis T. Lippmaa 1937. a. välja kapitaalse teose "Tartu Ülikooli Botaanikaaia süstemaatilised ja taimegeograafilised kogud". Sõja ajal (1943) hävisid linna pommitamise tõttu peahoone ja kasvuhooned, hukkus direktor Lippmaa. Kasvuhoonetaimi päästeti paigutades neid laiali ülikooli ruumidesse. Taastamistööd langesid A. Vaga (1944-1956) õlgadele. Pärast A. Vaga lahkumist
säilimise tagamisele. Põhjamaade looduskaitsjad olid juba aastaid tegelenud põlismetsade kaitse küsimustega. Taigametsade kaitseorganisatsioon korraldas Põhja-Rootsis polaarjoone lähedal Jokkmokkis Vene ja Baltimaade looduskaitsjatele 1995. aastal seminari, kus kohalik looduslooõpetaja Mats Karlsson tutvustas selle organisatsiooni loodud põlismetsaväärtuste leidmise metoodikat. Kampaania "Steget Förre" (eesti k. "samm eespool") käigus inventeeriti Rootsi metsafirmade suuri lageraie lanke ja teavitati üldsust raiete käigus hävivatest väärtustest. Soome WWF'i ja ELF'i koostööprojekti raames inventeeriti 19931996. a. vanu metsi meie riigimetsades. Põhilise töötegid Soome tudengid ja meie vabatahtlikud looduskaitseringkondadest. Kohalike metskondade töötajaid projekti ei kaasatud ja seetõttu jätkus paljudes piirkondades metsamajandamine kinnitatud metsamajandamise kavade järgi.
Metsamajandamiskavade koostamisel kasutatakse enamasti traditsioonilist, kõiki metsaeraldusi kirjeldavat lausmetsakorralduse meetodikat, kus metsa iseloomustavad tunnused määratakse kogu metsa kohta metsaeraldise tasemel (keskmine eraldise pindala 1,5 ha). Metoodika on reguleeritud metsa korraldamise juhendiga ja kinnitatud keskkonnaministri määrusega. Lausmetsakorralduse põhjal saab edukalt koostada ka metsavarusid iseloomustavaid aruandeid. Kuni 1992. aastani inventeeriti Eesti metsi selle metoodika alusel iga kümne aasta tagant ning kogutud inventeerimisandmete alusel valmisid ka metsavarude ülevaated. Hiljem on regulaarselt inventeeritud ainult riigimetsi. Erametsade inventuur on sõltunud nende registreerimisest maakatastris, omanike huvist metsi majandada ja rahast (Aastaraamat Mets 2013). Oluline on siiski saada kõiki metsi hõlmavat ja aktuaalset ülevaadet Eesti metsavarudest, sellest tulenevalt alustati 1999
2. Metsa inventeerimine Andmeid metsavarude kohta kogutakse metsade inventeerimisega. Eesti metsi inventeeritakse kahel viisil, mis erinevad teineteisest nii metoodika kui ka inventuuri põhieesmärkide poolest. Traditsioonilise, kõiki metsaeraldusi kirjeldava lausinventeerimisega kogutud andmeid kasutatakse eelkõige metsamajandamiskavade koostamiseks, kuid nende põhjal saab edukalt koostada ka metsavarusi iseloomustavaid aruandeid. Kuni 1992. aastani inventeeriti selle metoodika alusel valdavat osa Eesti metsadest 10 aastase tsükliga ning kogutud inventeerimisandmete alusel valmisid ka ülevaated metsavarudest. Hiljem on regulaarselt inventeeritud ainult riigimetsi, kuid erametsade inventuur on sõltunud nende registreerimisest maakatastris, omanike huvist metsi majandada ja ka vajalike rahaliste vahendite olemasolust. Kõik lausinventeerimisega kogutud metsaandmed kantakse metsaressursi arvestuse riiklikku registrisse (Metsaregistrisse).
9 1978-1981.a. inventuuri tulemusena hinnati luharohumaade üldpindalaks 27584 ha. 1960ndate andmetega võrreldes oli nende pindala vähenenud ligikaudu kolmandiku võrra. Enim oli säilinud luharohumaid Läänemaal (4186 ha), Tartumaal (3935 ha),Viljandimaal (3481 ha), Võrumaal (3043 ha), Valgamaal (2776 ha) ja Põlvamaal (2263 ha) (Leibak, Lutsar, 1996). Aastail 1993-1996 inventeeriti projekti WETSTONIA käigus olulisemat looduskaitselist väärtust omavaid luharohumaid. Kõrge ja keskmise looduskaitselise väärtusega luharohumaade pindalaks hinnati ca 12500 ha. Maakondade kaupa jagunesid need järgmiselt: Läänemaa 4550 ha, Tartumaa 2200 ha, Ida-Virumaa 1300 ha, Viljandimaa 1250 ha, Põlvamaa 1000 ha, Valgamaa 750 ha, Võrumaa 700 ha, Pärnumaa, Jõgevamaa ja Harjumaa - 200 ha ja Lääne-Virumaal 100 ha
peab viibima inventuuri juures ja esitama materiaalsed väärtused ülelugemiseks, ülekaalumiseks ja ülemõõtmiseks. Enne inventuuri algust võetakse materiaalselt vastutavalt isikult allkiri, et kõik sissetulekut ja väljaminekut tõendavad dokumendid on arvestusest läbi kantud. Inventuuri käigus vormistatakse inventuuriakt, kus näidatakse ära eraldi materiaalsed väärtused liikide ja sortide kaupa koguseliselt. Inventuuriakti all näidatakse ära, mitu ühikut inventeeriti ja mis see koguseliselt kokku moodustas. Samuti peab olema akti all materiaalselt vastutava isiku allkiri tekstiga "Kõik minu arvel olevad materiaalsed väärtused on inventeeritud minu juuresolekul ja kantud inventeerimisnimekirja õigesti". Inventuuriaktile kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed ja esimees. Seejärel antakse akt raamatupidamisse, kus võrreldakse koguselisi andmeid omavahel ja lisatakse rahalised näitajad
mõttes: enam kui 200 neist on haruldased ja ohutatud ka Euroopas. See võrdlemisi suur hulk rahvusvaheliselt haruldasi ja ohustatud liike (võrreldes maa suurusega) tuleneb peamiselt madalast majandusintensiivsusest. Igal aastal leitakse "kogemata" ja registreeritakse mitmeid uusi liike. 2000. aastate alguses töötati välja indikaatorite süsteem ning viidi läbi üleriigiline inventuur metsa vääriselupaikade tuvastamiseks, s.t inventeeriti selliseid metsaalasid, kus tõenäosus haruldaste ja ohustatud liikide esinemiseks on suur. Inventuuri tulemused võimaldavad valida alasid edasisteks uuringuteks ja kaitse alla võtmiseks ning väldivad teatud määral ka uurimata loodusväärtuse kiiret kadumist. Metsade majandamist peetakse tänapäeval suurimaks ohuks ohustatud liikide säilimisele (4). Eesti metsade praegune mitmekesisus ei ole mitte ainuüksi ökoloogiliste protsesside ja liikide ning
annaabi.ee 
