perioperatiivses perioodis. Seedetrakti stimulandid: Metoklopramiid (Cerucal) Maomahla sekretsiooni blokkerid: Ranitidiin; Omeprasool Antatsiidid: Naatrium tsitraat; Magneesium trisilitsaat (Härma 2014) Maosisu aspiratsioon: Operatsioonieelse juhtimise eesmärkideks on vähendada riskirühma patsientidel maosisu mahtu ja eelkõige happesust. Üldanesteesias on oluline, et hingamisteid kaitstakse kasutades kiiresti üksteisele järgnevat induktsioonravi hingetoru intubatsiooniga. Ekstubatsiooni ei tohi läbi viia enne, kui kaitsvad hingamisteede refleksid on taastunud. Kui aspiratsioon tekib anesteesia ajal, siis edasist tagasivoolu tuleks ennetada viivitamatu kohaldamisega või hingetoru kompresiooniga (Sellicki 4 võte) ning patsient tuleb asetada pea alaspidi. Kõikidel peale kergete juhtude tuleks hingetoru intubeerida, et hõlbustada aspiraadi ja tahkete osade eemaldamist
nasotrahheaalselt, sest sel puhul on intubatsioonitoru parem fikseerida ning Battersby jt (2007) uurimistööst selgus, et suurematel, üle kaheksa aastastel lastel kasutatakse sagedamini orotrahheaalset intubatsiooni, sest intubeerimise protseduur on kergemini teostatav ja lühem intubatsioonitoru jätab väiksema surnud füsioloogilise ruumi. Rogers (1987) ja Morton jt (2005) uurimistööde tulemustest selgus, et nasotrahheaalne intubatsioon on võrreldes orotrahheaalse intubatsiooniga patsiendile mugavam. Samuti esineb nasotrahheaalse intubatsiooni puhul väiksem risk autoekstubatsiooniks kuna puudub keelega intubatsioonitoru manipuleerimise võimalus. Intubatsioonitoru on tugevamini kinnitatud kuna suu kaudu intubeerimisel kasutatakse paelaga sidumise tehnikat, kuid nina kaudu intubeerimisel kleebitakse intubatsioonitoru naha külge kinni plaastritega (Black jt 1990). Olufolabi jt (2004)
Vajadusel tuleb kohe osutada haavale otsest survet või asetada rõhkside. Kui õnnestub ligi pääseda mõnele jäsemele, rajatakse vähemalt üks veenitee (suure diameetriga kanüül) ja alustatakse isotoonilise lahuse infusiooniga. 455 Selles töölõigus püütakse eelkõige stabiliseerida eluliselt tähtsaid funktsioone, et võita aega päästmiseks. Stabiliseerimise põhiliste meetmete hulka kuuluvad hingamisteede avatuse kindlustamine (vajadusel intubatsiooniga), infusioon (kahe veenikanüüliga), valuvaigistamine, soojas hoidmine ja rahustamine. Kui esimesel vaatlusel ilmneb kinniolijat ähvardav suur oht elule ja piisav stabiliseerimine (mitte kõrvaldatavad ohud elule) päästmisel pole võimalik, tehakse liiklusõnnetuse korral kiirpäästmine. Kiirpäästmisel kasutatakse meetmeid, mis on võimalikult kiired ja efektiivsed, kuid toimivad teatud tingimustel turvalisuse arvelt. Kinnijäänud inimese täiendavat vigastamist ei ole sellisel
annaabi.ee 
