kehatamperatuuri tõusu kohta. Palavik 39-41°C 1. patsient vabastada riietest 2. mehhaaniline jahutamine - ülehõõrumine kuuma viina või veega 3. millal viimati saanud palavikku alandavat ravimit? - kui 4 - 6 tundi tagasi, siis manustatakse kõige sagedamini paratsetamooli 10-15 mg kg/kk kohta, kas siis per os - suu kaudu või per rectum - pärasoole kaudu. 4. kui on saanud ravimit 1-2 tundi tagasi ja palavik püsib, siis manustatakse intramuskulaarselt analgiini 0.1 ml vanus aasta kohta ja pipolfeeni 0.1 ml vanus aastat kohta. 5. soovituslikult jätkata suu kaudu 4-6 tunniste vahedega aspiriin, analgiin, ibumetiin, ibumax, ibuprofeen - 20-40 mg kg/kk kohta. Tallinna Lastehaigla kogemuste põhjal 2 võib kasutada ka diklofenakki 0.5-2 mg kg/kk kohta. Ravimeid võib anda iga 4
kaaluvale inimesele koos hepatoksilisuse riskiga on 3g. Ravimit manustatakse intravenoosselt (Ravimiamet 2014). Antud ravimit kasutati selleks puhuks, et patsiendil leevenduks kõhuvalu. No-Spa 20 mg/2 ml süstelahus sisaldab iga ml kohta 20 mg drotaveriinvesinikkloriidi. Ravimit kasutatakse seedetrakti, sapi- ja kuseteede silelihasspasmide leevendamiseks. Tavaliseks ööpäeva annuseks on täiskasvanule 40-240 mg drotaveriinvesinikkloriidi intramuskulaarselt, jagatuna 1-3 manustamiskorrale (Ravimiamet 2012). Antud ravimit kasutati selleks puhuks, et vaigistada sapiteede spasme ning et valu leevenduks. Cerucal 10 mg tabletid sisaldavad iga tableti kohta 10,54 mg metoklopramiidvesinikkloriidmonohüdraati, mis vastab 10 mg veevabale metoklopramiidvesinikkloriidile. Cerucal 10 mg tabletid on näidustatud keemiaravist
Sigade parvoviirus on maailmas ulatuslikult levinud ja põhjustab emistel sigimishäireid, nn SMEDI sündroomi (stillbirth, mummification, embryonic death, infertility). · Sigade parvoviirus nakatab ainult sigu. · Haiged sead eritavad viirust tupenõrega ja spermaga. Nakatumine toimub aerogeenselt või alimentaarselt. Viirus levib ka vertikaalselt läbi platsenta ja nakatab embrüoid. · Eksperimentaalselt võib sigu nakatada intravenoosselt ja intramuskulaarselt. · 15 päeva pärast emise nakatumist tekivad loodetel kahjustused. · Sigimishäired tekivad juhul, kui emis nakatub tiinuse esimesel poolel, kui viirus nakatab embrüoid tiinuse 3670 päeval, siis looted hukuvad ja mumifitseeruvad. Sigade parvonakkusele on iseloomulikud kolm vormi: · sigimishäired tekivad kliiniliselt tervetel loomadel; · sigimishäired varem nakatunud karjas; · sporaadilised haigusjuhud nakatunud karjas.
Doos - organismi jõudnud (viidud) bioloogiliselt aktiivse aine koguhulk, toksikandi korral selle mürgisuse olulisim määraja. Manustamine kas ühekordne (akuutne), mitmekordne (subkrooniline), või pikaajaline (krooniline), seega ka doos akuutne, subkrooniline või krooniline · Doos võib siseneda organismi suu kaudu (oraalselt) - toit; kopsude kaudu (intrapulmonaarselt); läbi naha (perkutaanselt) veenide kaudu (intravenoosselt); lihase kaudu (intramuskulaarselt) kõhuõõne kaudu (intraperitoneaalselt) · Doos on väline või sisemine. Rutiinuuringutes tavaliselt katseloomale manustatud aine kogus looma kaalu kilogrammi kohta- nn. väline doos. · On rida põhjusi, miks loomale manustatud aine ei pruugi kas üldse jõuda või jõuab ainult osaliselt üldisse (vere)ringesse, s.t. muutub imendumise teel sisemiseks doosiks. · Reaalset imendumisastet näitab biosaadavus - doosi osa, mis transporditakse
Sigade parvoviirus on maailmas ulatuslikult levinud ja põhjustab emistel sigimishäireid, nn SMEDI sündroomi. Parvoiirus on väga püsiv, kuumutamine 70oC ei vähenda viiruse infektsioossust. Sigade parvoviirus nakatab ainult sigu. Haiged sead eritavad viirust tupenõrega ja spermaga. Nakatumine toimub aerogeenselt või alimentaarselt. Viirus levib ka vertikaalselt läbi platsenta ja nakatab embrüoid. Eksperimentaalselt võib sigu nakatada intravenoosselt ja intramuskulaarselt. 15 päeva pärast emise nakatumist tekivad loodetel kahjustused. Sigimishäired tekivad juhul, kui emis nakatub tiinuse esimesel poolel, kui viirus nakatab embrüoid tiinuse 36–70 päeval, siis looted hukuvad ja mumifitseeruvad. Sigade parvonakkusele on iseloomulikud kolm vormi: sigimishäired tekivad kliiniliselt tervetel loomadel; sigimishäired varem nakatunud karjas; sporaadilised haigusjuhud nakatunud karjas.
3. Doosi mõiste ja liigid Doos - organismi jõudnud (viidud) bioloogiliselt aktiivse aine koguhulk, toksikandi korral selle mürgisuse olulisim määraja. Manustamine kas ühekordne (akuutne), mitmekordne (subkrooniline), või pikaajaline (krooniline), seega ka doos akuutne, subkrooniline või krooniline Doos võib siseneda organismi suu kaudu (oraalselt) - toit; kopsude kaudu (intrapulmonaarselt); läbi naha (perkutaanselt); veenide kaudu (intravenoosselt); lihase kaudu (intramuskulaarselt); kõhuõõne kaudu (intraperitoneaalselt). Doos on väline või sisemine. Rutiinuuringutes tavaliselt katseloomale manustatud aine kogus looma kaalu kilogrammi kohta- nn. väline doos. On rida põhjusi, miks loomale manustatud aine ei pruugi kas üldse jõuda või jõuab ainult osaliselt üldisse (vere)ringesse, s.t. muutub imendumise teel sisemiseks doosiks. Reaalset imendumisastet näitab biosaadavus - doosi osa, mis transporditakse manustamiskohast üldisse ringesse lähtekujul.
Parkinsoni tõbi, vaimse alaarengu dementsuse korral: 2- basaalganglionide korral. 10 mg haloperidooli kahjustus. Kliiniliselt Pahaloomulise intramuskulaarselt või väljendunud südamehäired kasvaja intravenoosselt, (nt hiljutine kemoteraapiast või maksimaalselt 18 müokardiinfarkt, radiot eraapiast mg/kg ööpäevas. kompenseerimata
annaabi.ee 
