Rahvapilliorkester. Ilmaliku muusika areng Kirikumuusika ja ilmalik muusika mõjutasid üksteist. Kiri kontsertide eeskujul hakati looma ilmaliku sisuga koorikontserde. PeeterI meeldis väga koorimuusika. Meloodia oli meeldejääv. Laulud rääkisid maailmade ja linnade vallutamisest. Linna laul ja romanss Need tekkisid 17.sajandi linnades. Hakkas levima rikkamates kodudes ja väikemõisates. Lauldi laule need olid salmilaulud. Saadeti kilaveri, harfi, viiuli, kitarriga. Need laulud olid intonatsioonilised, levisid põlvest põlve suuliselt, olid rahvalaulude sarnased. Neid romansse lauldakse ka tänapäeval, need on meeldejäävad. Telliti koju Prantsusmaalt guvernandid. Guvernandid olid lastekasvatajad. Vene rikkad mõisnikud tegid kpduooperit. Nad saatsid oma pärisorjad venemaale laulma õppima ja pillimängu. õppima. Vene külades lauldi palju tsastuskasid naljalaule. Kuulame: ,,Kuni pihlapuuni", tantsulaul (kõigil olid naljapillid), ,,Sepikojas".
Vestlusanalüüsi osade hulka kuuluvad ka vooruvahetus, naaberpaarid(küsimus-vastus), kiilungid, topelt liikmetega lausungid(korratakse samu sõnu), täpsustusjätke, tihvtkonstruktsioon, eelteema, peegelkonstruktsioon, sõnatuletus, raie. Lause on grammatiline tervik = sõnad+laused. Tuumaks on alati verb. Lausung on kõne pisim terviklik suhtlusüksus (nt lause, hüüd, käsk). Terviklikkuse määrajate hierarhia 3 teooriat: 1)keskne terviklikkuse alus on süntaks; 2) intonatsioonilised ja pragmaatilised punktid valivad, mis on lõplik vooruvahetuspunkt; 3)süntaks ja intonatsioon on võrdselt tähtsad, süstemaatilise vastastikmõju määravad piirid. NETIKEEL Netikeel on spetsiifilise keelena umbes 10 aastat vana. Teksti-ja suhtlustüübid e-mail, msn, netikommentaarid, jututoad. Uus kirjaoskus arvutikasutusoskus, emotikonid, inglise keele oskus. Netikeel erineb normikeelest
, ?). 3. Märkida ära pausid ilma nende pikkust fikseerimata. 4. Jagada pausid mikropausideks (.) ja pikemateks pausideks (...). 5. Märkida poolelijäänud sõnad (märk -), lihtsõnade kokkuhääldused (märk =) ja liitsõnade lahkuhääldused (lahku kirjutada). 6. Kontrollida sõnade kvaliteeti (lühendused, venitused, normingust erinevad häälikud ja vältekasutused, diftongide lihtsustumine jms). Seejärel tuleks analüüsida intonatsioonilised, pragmaatilised ja paralingvistilised nähtused. 7. Märkida ära rõhutatud sõnad või sõnaosad. 8. Märkida pealerääkimised. 9. Lisada mitmesugused paralingvistilised nähtused ja uurija kommentaarid (naer ja naerev hääl, ebaselgused jms). 10. Osutada tempomuutused (kiirendused ja aeglustused), hääletooni, hääletugevuse muutused. Voorudevaheline paus eraldi real S: aga=noh `omaksed on `kaugel=ja (.) ja `küll nad on `väikeste lastega=ja (.) ega
Kaudne käsk vormistatakse möönva kõneviisi abil nt: Rohelised kogunegu koolimaja ette. Soovlaused ehk hüüdlaused algavad sidesõnaga kui või tingivas kõneviisis verbiga nt: Kui pääseks vaevast! Võetaks meid tõsiselt! Segedased on ka verbita soovlaused, kindlates situatsioonides kasutatavad standart väljendid nt: Tere hommikust! Nõrgemat käsku väljendava hüüdlause intonatsioonilised erinevused väitlausest on vähe märgatavad ning kirjas selle lõpus hüüu märki ei kasutata nt: Lähme tooma poest leiba. 2. Koodnlause ja korduvate lauseühenditega lause nt: Peenral oli valgeid, kollaseid, punaseis, lillasid tulpe. See film linastub esmasp, teisip, kolmap. Mees astus vaikselt aga vaarudes. 3. Elliptilised laused. Esineb eelkõige pealkirjades, rahvapärasust või lakoonilisust taotlevas kõnepruugis, kõnekäändudes, vanasõnades ja mujal nt: Eesti teel
Tüüpilised kõneaktid on näiteks palve või ettepanek. Kõneaktiteooria keskne idee seisneb selles, et inimene kõneldes mitte lihtsalt ei edasta mingisugust informatsiooni, vaid pigem sooritab mitmesuguseid tegusid. Selleks, et neid tegusid sooritada, on keeles olemas kindlad vahendid, mis võivad olla morfoloogilised (näiteks eesti keeles tingiv kõneviis kui palve pehmendaja), sõnalised (palun kui palve ja äkki kui ettepaneku märkija) või ka intonatsioonilised (küllap teab igaüks, missugune on näiteks nuruv intonatsioon). Kooperatiivsusprintsiip on üks klassikalise pragmaatika olulisimaid alustalasid. Nimelt eeldavad kõnelejad vastastikku, et partner annab vestlusesse igal kõnehetkel vajaliku panuse, st ütleb just nii palju ja just seda, mida on vaja, et teda mõistetaks ja et tema suhtluseesmärgid saaksid täidetud
kadu, mille puhul säilib funktsioon – lopa (nullmorfeem) – reeglid on väga lühikesed ja kokkusurutud, tihti ainult üks-kaks sõna, kuid suhteliselt lihtsa süntaksiga, praktiliselt puuduvad finiitverbid (pöördelised tegusõnad) – reeglite järjekord näib esmahetkel täiesti suvaline • Reegleid tuleb meeles pidada ja „kaasas kanda“, osaliselt olid suulises süsteemis ilmselt kasutusel intonatsioonilised (kõnemeloodilised) vahendid, et reeglite tekstuaalsust korrastada. • Intonatsioon kadus kirjapanekuga, nii et me tänapäeval ei tea, kuidas see täpselt toimis. Ilmselt oli grammatika puhul tegemist kunstilise esitusega, mille sarnast ei ole teada. • Reeglid on põhimõtteliselt kogutud peatükkidesse, millel on läbiv teema, kuid kohati on tänapäeva vaatenurgast ka äärmiselt ebaloogilisi reeglite asukohti.
annaabi.ee 
