TANTSIJA FÜÜSILISE VIGASTUSE MÕJU ELUKUTSELE SOMAATILISTE TREENINGSÜSTEEMIDE NÄITEL
Nõukogude ajal ei olnud info nii kättesaadav ja usuti rohkem eeskujusid, tänapäeval on juba
noored koreograafid-tantsijad üsna teadlikud oma kehast, eriti anatoomiliselt. Üsna tore on, et
23
suurimaks taastumiseks peab Anna vaimset taastumist ja eluga edasiminekut olukorras, kus ta
oli sunnitud loobuma tantsuõppest ja koormust vähendama.
Keha ja vaimsuse vahelisi seoseid tajub 75 % intervjueerituist ning umbes sama palju
peab ka vigastust oluliseks kogemuseks, mille varalt on midagi õppida. Selge on see, et
minevikku muuta ei saa, ent teadmised sellest, mida mitte teha, suunatakse edasi järeltulevate
põlvede tantsulisele harimisele. Peamine seega, mida vigastusest õppida, on pedagoogiline
vigastuses hoidumise eesmärk õpilaste suunamisel. Küsitletuile polnud pakutud perspektiivi
näha vigastuses uue mõttelaadi teket ja otseselt ükski vastanuist nii sügavale neid põhjus-