August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
(1917). Päevikuvorm, mida teinekord on tarvis käsitada kunstliku võttena, on siin nagu
iseenesest mõistetav; samuti raamjutustuse võte. Päevikuvorm on ,,Varjundites" viljakas, sest
ta võimaldab jutustuse minavormis ja sedakaudu intiimsete tunnete ja mõtete tulvilsõnalise
kirjeldamise. Lõpuks peab ütlema, et päevikuvorm ja raamjutustus on oma olemuselt
kunstlikud võtted, aga nad on saanud üldiseks ja eriti käesoleval korral sel on vähe kunstliku
võtte tähtsust. Intelligentsijutustuses ,,Kärbes" (1917) üllatab lugejat, et üheks tegelaseks on
võetud kärbes. Muidugi on sel kunstlik tähendus, et inimväärse tegelasena askeldab ka kärbes,
joob veini ja peaks nagu filosofeerimagi. Kärbsel on aga käesoleval korral nõrk ehituslik
tähtsus teoses: ta võimaldab küll korteri peremehel filosofeerida, kuid tema olemasolul pole
erilisi tulemusi. Ta tundub võõrkehana. Nii jõuame ,,Kõrboja peremeheni" (1922), ilma et