Eesti Kirjanduse Ajalugu II
kasutati ära – tema 2-lehelisest artiklist sai alustekst kriitikaks. Ta ei kirjutanud seda poliitilise käsu pärast, vaid kirjutas
kõike, mida uskus. 1930ndatel on ka elu ja vaimsuse vastasus – kirjanik peab seisma elule lähemal. Elulähedus avaldub
tihti Sütiste-laadsetes aguli- ja vaesusepiltides.
3. Henrik Visnapuu luule
1908 hakkas vanaromantilises laadis luuletusi avaldama. Peagi hakkasid teda mõjutama sümbolism ja futurism. Ta
hoolitses värsi kõlalise instrumenteerimise eest. 1917 kuulus „Siuru“ rühmitusse. Debüütkogu 1917 „Amores“, „Jumalaga,
Ene!“, „Hõbedased kuljused“ ja „Käoorvik“ sisaldavad mehelikust vaatenurgast loodud armastuslüürikat, mida pingestab
Visnapuule olemuslik lüürilise enesetunnetuse sisemine vastuolu. Visnapuu luules on kontrast eleegiliselt hella, imetlev-
igatseva, pühalik-harda tundeavalduse ja ülima sensuaalse avameelsuse, vahel frivoolsuseni küündiva meelterõõmude