tegevus jne) 3. Kontserdi kava ja selle sisuline iseloomustus (näiteks millises zanris teoseid esitati, millisest ajastust; kas kava oli oma üleehituselt huvitav, juhul kui oli ühes ajastus, kas siis vastas sellele jne 4. Kontserdi ettekande analüüs: esineja(te) tase, esitatu korrektsus-puhtus, lauljate puhul hääle ilu, kõlavus, teksti selgus, üldine kontserdi meeleolu jne 5. Eelmainitut arvestades paremini-halvemini õnnestunud teosed (näiteks instrumentaalpalad, laulud jne) 6. Kontserdi üldine õnnestumine 7. Publiku suhtumine ja Sinu isiklik suhtumine 8. Omapoolsed soovid, soovitused, ettepanekud tulevikuks Valides neist mõned komponendid või lähtudes hoopis mingist oma vaatenurgast, tuleks püüda kirjutada nii (vältides ankeetlikkust, aga mitte kaotades professionaalsust), et retsensioon kutsuks lugema, oleks esseistlikult huvitav ja põnev. NB! Aeg lippab teatavasti kiiresti. Seepärast on mõistlik juba varakult hakata külastama
Ta väljendas väga selgelt, kuidas see talle sümpatiseeris ning kuidas ta pidas seda heaks muusikaliseks materjaliks, mida tuleks kasutada rohkem dzässmuusikas, et tuua sellesse värskust. Mind isiklikult pani veel rohkem kontserti kuulama see, et ette kantud Valgre lood olid sageli nii dzässilikus võtmes, et kohe ei saanud arugi, mis looga on tegemist. Kui analüüsida kontserdi ettekande muusikalist poolt, siis võib öelda ainult seda, et laulud ja instrumentaalpalad olid ette kantud perfektselt. Nii Estonian Voices lauljate kui ka Hovanesiani hääled sobisid ja sulandusid täielikult Estonian Dream Big Bandi orkestriga. Kõik oli perfektsuseni lihvitud, sest terve kontserdi aja ei tulnud ette mitte ühtegi probleemi. Estonian Voices arranzeeringute autorit ja äärmiselt andekat Kadri Voorandit oli suurepärane laulmise ajal jälgida, sest ta justkui sulas iga kontserdi
(2 as, 2 ts, 1bs, keegi neist mängib ka klarnetit), 3–5 trompetit, 3–5 trombooni ja rütmisektsioon – trummid, bass, kitarr ja klaver. Seda aega 1920. aastate lõpust ülejärgmise kümnendi alguseni, kui ilmus uus stiil bebop, kutsutakse sageli täiesti põhjendatult ka big- bändide kuldajaks (Golden Era) – aastatel 1937–1943 oli USA-s 43-st üle miljonilise läbimüügiga heliplaadist 29 ehk 67% suurte orkestrite sissemängitud instrumentaalpalad, neist 9 Artie Shaw’, 7 Glenn Milleri, 4 Jimmy Dorsey orkestritelt (Gillett 1971: 367). Kohati karedakoelise traditsionaalse džässi 45 asemele asusid suurte svingorkestrite elegantsed harmooniad, virtuoossed soolod ja lihvitud koosmäng koos uudse rütmika – svingiga. Sellega on seotud ka esmapilgul vastuoluline nähtus – koos bigbändide tähtsuse kasvuga muutusid tähtsamaks ka üksiksolistid. Nii olid 1930. aastad ka suurte solistide ajajärk:
annaabi.ee 
