Aavik ei lasknud enda ligidalegi mõtet, et keel on süsteem, milles arhailine ja erandlik ei saa olla valdav. Käänamist viimne : viimse : viimist on ju võimalik sobitada eesti käänamissüsteemi, aga see ei esinda produktiivset tüüpi, vaid ikka ja jälle erandlikku. Erisusi leidub isegi käänamistüüpides, milles nendeks pole mingit põhjust: korter : kortri, aga trahter : trahteri . Aavik soovitab kasutada ka instruktiivi, „...seda nii elegantset käänet....”. Aavikul endal esineb instruktiivi ülimalt harva: „Naine langes lõhestet kolbi surnult maha” . Muidugi pole see elegantne vorm süstemaatiline kääne, vaid keele arhailistest kihtidest välja kaevatud määrsõnavormide ümbertõlgendus käändevormiks. ( Hint, M. Hilise Aaviku radikaalne keeleuuendus http://kjk.eki.ee/ee/issues/2012/2/129 ) Kasutatud kirjandus Aavik Johannes, http://galerii.kirmus.ee/erni/autor/aavi_b
Partikkeli-muutumatu sõna Verbi-tegusõna Pronomini-asesõna Adverbi-määrsõna Aikamuodot Preesens-olevik Imperfekti-lihtminevik Perfekti-täisminevik Pluskvamperfetki-enneminevik Sijamuodot Nominatiivi - nimetav Genetiivi omastav Akkusatiivi akkusatiiv Partitiivi osastav Essiivi olev (-na) llatiivi sisseütlev Inessiivi seesütlev Elatiivi seestütlev Allatiivi - alaleütlev Adessiivi alalütlev Ablatiivi alaltütlev Komitatiivi kaasaütlev Instruktiivi viisiütlev Abessiivi ilmaütlev Translatiivi Saav Lauseen jäsenet Subjekti alus Predikaatti öeldis Objekti sihitis Predikatiivi öeldistäide Adverbiaali määrus Postpositio tagasõna Prepositio eessõna Partitsiip kesksõna Modukset Indikatiivi-kindel kõneviis Konditionaali-tingiv kõneviis Imperatiivi-käskev kõneviis Potentiaali-potentsiaal Positiivi-algvõrre Komparatiivi-keskvõrre Superlatiivi-ülivõrre
keerustab ortograafia, eriti kokku- ja lahkukirjutamise traditsioonide kasvav koorem. Näiteks: Noomeni erinevad käändevormid ühenduvad üheks sõnaks. Eesti kirjakeele grammatika tunnistab 14 erinvat käänet, seega paljastele jalgadele, paljaste jalgadega, paljast jalga on kahe sõna paljas ja jalg erinevad sõnavormid, kuid paljajalu kirjutatakse praegu kokku ja loetakse iseseisvaks sõnaks, adverbiks. Varem kirjutati see lahku ja loeti sõnade paljas ja jalg instruktiivivormideks. Instruktiivi kui käänet eesti keele grammatikas ei tunnistata, aga seda ei saa mitte arvestada, sest jäävad veel: lehvivi hõlmu, säravi silmi, leekivi silmi jpt. Kas lehvivi, säravi ja leekivi on iseseisvad sõnad või sõnade lehvima, särama, leekima vormid? Kirjateksti analüüsimisel tekib küsimus, kas kõik kokku kirjutatud sõnad on liitsõnad ja kas kõik liitsõnad on omaette sõnad. Selgelt tuleb välja see probleem ühendverbide puhul.
Käändeid jaotatakse ka otse- ja direktkäändeiks (eesti keeles nimetav kääne) ja kaud- ehk obliikvakäändeiks (kõik muud käänded). Käänete arv erineb keeliti suuresti: inglise keeles 2, ungari keeles 25-28, tabassaraani keeles (Kaukaasias) 46. Eesti keeles on praeguste kooligrammatikate järgi 14 käänet, viimasel ajal on võimalikuks peetud eristada ka aditiivi ehk suunduvat (seni sisseütleva lühivorm: vette, linna). Vähestest sõnadest moodustatava instruktiivi ja ekstsessiivi vorme käsitatakse määrsõnadena. Eesti keele käändesüsteem on kujunenud põhiliselt läänemeresoome keeleühtluse ajal, hiljem on lisandunud ainult rajav (terminatiiv) ja kaasaütlev (komitatiiv). 1 "Kääne" - EE nr. 5, Tallinn, 1990, lk 315. 4 2. EUROOPA KEELED 2.1. Euroopa keelte räägitavus 1. Inglise keel 322 miljonit kõnelejat
saav siili/ks 10. translatiiv kelleks? milleks? rajav siili/ni 11. terminatiiv kelleni? milleni? olev siili/na 12. essiiv kellena? millena? ilmaütlev siili/ta 13. abessiiv kelleta? milleta? kaasaütlev siili/ga 14. komitatiiv kellega? millega? Lisaks loetletuile on eesti keeles vähestest sõnadest võimalik moodustada ka viisiütlevat käänet ehk instruktiivi, nt paljajalu, lehvivi hõlmu. Niisuguseid vorme ei saa tänapäeva 1 keeles siiski täisväärtuslikeks käändevormideks pidada, kuna neid saab moodustada ainult vähestest sõnadest. Abstraktsed ehk grammatilised käänded nimetav, omastav ja osastav - näitavad peamiselt nimisõna(fraasi) süntaktilisi funktsioone, st nad kannavad väga üldist laadi
1879 ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" Esimene: 1) eestikeelne foneetikakäsitlus, 2) tüvest lähtuv grammatikakäsitlus, 3) diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus. Veske: pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid: sama hääliku eri pikkused g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas. Akusatiivi ja instruktiivi kääne, opatiivi kõneviis. Vältevahelduse teke: 2. silbi vokaali lühenemine 1. silbi pikenemine. 8. Jakob Hurt. 1888 ,,Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele" 1886 ,,Die estnischen Nomina auf ne-purum" - Doktoriväitekiri Helsingi ülikoolis. ne-liiteliste adjektiivide ja substantiivide areng, tähendusrühmad, tuletamine. Suur materjal, ka murretest ja rahvalauludest. Võrdlus soome keelega. 1903 ,,Eesti sõnadest line-lõpuga"
semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas nimisõna(fraasi)ga tähistatu on tegija, tegevusvahend, tegevuskoht vms. Eesti keeles on 14 käänet: Lisaks loetletuile on eesti keeles vähestest sõnadest võimalik moodustada kaviisiütlevat käänet ehk instruktiivi, nt palja jalu ~ paljajalu, lehvivi hõlmu. Niisuguseid vorme ei saa tänapäeva keeles siiski täis- väärtuslikeks käändevormideks pidada, kuna neid saab moodustada ainult vähestest sõnadest. Nimetav kääne Nimetav on abstraktne kääne, mille põhifunktsiooniks on vormistada a) täisalust, nt Lind istub pesal. Samuti vormistab nimetav alusele lähedasi lauseliikmeid: b) absoluuttarindi tegevussubjekti, nt Lind istub pesal, tiivad sorgus; c) ütet, nt Võta end kokku, Juku;
Kolm meetodit 1) kombinatsioonimeetod (veenma), 2) muutmismeetod (siiras, ese, laup, relv, lünk), 3) kontraktsioonimeetod (selmet, tõik). · Grammatika: lühemaid, elegantsemaid, ajaloolisi vorme; sõnajärje degermaniseerimine, lauselühendid. Tänapäeva keelde jäänud: 1) vokaallõpuline mP, 2) vokaalmitmus, 3) lühike illatiiv, 4) lühike superlatiiv, 5) essiivi kasutamine, liitumine genitiivi tüvele 6) instruktiivi kasutamine, 7) konditsionaali ja kvotatiivi sünteetilised minevikuvormid · Õigekeelsus, keelekasutus: 1936 ,,Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika" subjektiivne, süstemaatiline grammatika. Sõnatähendusi, õigekeelsust, mitmesugust infot lisas. · Sõnamoodustus: 80 liidet. Hoiatas liidetega liialdamise eest. 11. Eesti keele uurimine Eesti Vabariigi ajal (1919-1940). · 1919 eestikeelne ülikool, loodi rahvusteaduste professorite kohad
Jäänukmorfeem aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja. Nt mitmed eesti keele määrsõnad, milles võib veel olla säilinud vanu possessiivsufiksite elemente, nt eales, iganes, tahes, samuti vanad instruktiivi vormid paljapäi, üksipäini. Ka paraku, õnneks. NB! Sünkrooniliselt ei analüüsita! 8) Kliitik võrreldes grammatiliste ja leksikaalsete morfeemidega liituvad kliitikud tüvedele vabamalt. Need ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Neil on pigem pragmaatiline funktsioon. Tüüpiliseks näiteks on eesti keeles liidepartiklid -ki/-gi, samuti küsipartikli jäänuk -s (on's);
annaabi.ee 
