Nõukogude repressiivpoliitikat juhtis siseasjade rahvakomissariaat (venekeelse lühendiga NKVD), millest 3. veebruaril 1941 eraldati riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (venekeelse lühendiga NKGB). Sarnased institutsioonid olid kohalikul tasandil olemas ka kõikides liiduvabariikides. Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaati juhtis veebruarini 1941 Boris Kumm (pildil), seejärel tema asetäitja Andrei Murro. Kummist sai samal ajal riikliku julgeoleku rahvakomissar. Eesti julgeolekut instrueerisid Nõukogude Liidu kogenud NKVD operatiivtöötajad. 11. Saksa okupatsioon. Valitsemise korraldamine ja tähtsamad võimurid. Rahva suhtumine. Repressiivpoliitika. 11.1 Saksa Okupatsioon Saksa okupatsioonivõim erines oluliselt Nõukogude okupatsioonist järgnevalt: · Okupeerimine ei toimunud Eesti-Saksa konfliktist või Eestile jõuähvardusena, vaid NSV Liidu ja Sksamaa vahelisest sõjast · Eesti poliitikud pigem toetasid Saksa võimu kui Nõukogude võimu ning
Mõne päevaga hakati streikima kogu Poolas. Walesa juhtimisel moodustati tehastevaheline streigikomitee, mis esitas võimudele 21 nõudmist, alates vabade ametiühingute loomisest ning lõpetades sõnavabadusega. Võimud üritasid streigikomiteed ignoreerida, kuid kuna iga päev ühines streigiga uusi ettevõtteid, muutus see võimatuks. Streigiliikumise levikule aitasid kaasa raadiojaama Vaba Euroopa saated, mis vahendasid Poolast saabuvat informatsiooni ning instrueerisid streikijaid. Seistes silmitsi üldstreigi ohuga, otsustasid võimud järele anda. 31. augustil 1980 kirjutasid valitsuse esindajad ja Walesa alla kokkuleppele, mis tagas neile paremad töötingimused. Nii sündiski ametiühingukoondis Solidaarsus (Solidarnosc). Poolas toimuv tekitas vaimustust kõigi ikestatud rahvaste seas. Iseseisvate ametiühingute teke Poolas andis märku nõukogude süsteemi nõrgenemisest, julgustades teisi rahvaid oma õiguste eest võitlema.
annaabi.ee 
