äraandm. kudedele, süsinikdioksiidi trans. verega -- peam. vesinikkarbonaadina, CO2 ja H2O -> süsihape -> vesinikkarbonaat -> asend. Cl, vaban. H ja CO2, erütrotsüüdist lahk. Cl ja osal. vesi eripärad: kõva toes -- ninaõõs, neel - luud; kõri, hingetoru, bronhid - kõhred; => hingamisteed ei lange kokku, õhk saab vabalt liikuda; sisepinnal limaskest, ripsepiteel; puud. lihaskest regul.: piklikaju hingamiskeskus -- inspiratoorsed ja ekspiratoorsed neuronid -> motoneuronid seljaajus -> hingamislihased aktiivs.: piklikaju, ajusild, suurajukoor, sümpaatiline ja parasümpaatiline NS 8. Seedeelundkond koosn.: suuõõs -- keel, hambad; süljenäärmed; neel; söögitoru; magu; peensool -- kaksteistsõrmik, tühi-, niudesool; jämesool -- umb-, käär- (ülenev, risti-, alanev-, sigmakäärsool), pärasool; maks; sapipõis; kõhunääre tööt.: suu -- peenest., segat
Vesine diarröa ilma vere või põletikuliste muutusteta, millele on eelnenud respiratoorse haigestumise nähud ühe nädala jooksul, on enam iseloomulik tavalisele sesoonselt esinevale inimesegripile. Alumiste hingamisteede haigusnähtude manifesteerumine leiab aset juba varases haigusstaadiumis. Düspnoe teke on registreeritud keskmiselt 5 päeva pärast haigestumist (kõikudes 1 kuni 16 päevani). Tavalised on respiratoorne distress, tahhüpnoe ja inspiratoorsed räginad. Rögaeritus on varieeruv ja röga võib olla ka verine. Pea kõikidel patsientidel on 7 päeva pärast palaviku tõusu diagnoositud pneumoonia, mis röntgeniülesvõttel on nähtav difuussete, multifokaalsete muutuste või infiltraatidena, samuti interstitsiaalsete infiltraatidena.[5] Tavaline on ka mitme organi samaaegne kahjustus (neeru- ja südamepuudulikkus, sh südame dilatatsioon ja supraventrikulaarsed tahhükardiad). Muude
kiirem ka selle tõttu, et lapsi füüsiliselt katsuti ning, et kahe erineva meetodi erinevused ei ole väga suured, mis tõttu võib laste hingamissageduse mõõtmisel kasutada mõlemaid meetodeid. Intubeeritud lapse hingamine on normaalne kui hingamissagedus on normipiires, laps on jumelt roosa ja ei kasuta hingamisel abilihaseid. Hingamispuudulikkuse tunnusteks on (vt tabel 5): · kui lapsel esineb tahhüpnoe · nahk on tsüanootiline; · esinevad inspiratoorsed sissetõmbed (kui laps hingab sisse, tõmbuvad roidevahemikud ja/või sternumi alumine osa sisse); · ninatiivahingamine igal sissehingamisel. Kui leidub üks või mitu ülaltoodud sümptomit, peab õde muutustest informeerima arsti. Samuti peab õde tegema märkmeid kõikidest hingamise muutustest, normist kõrvalekalletest osakonnas kasutusel olevasse õendusdokumentatsiooni (Tunell 1998, Rennie jt 1999, Lauri & Lehti 2000).
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks - vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides (nii kantakse kõige suurem osa CO2) - väga väikses osas ka dissotsieerumata süsihappena 3. Hingamise regulatsioon ja selle iseärasused lastel: hingamiskeskus ja seda mõjutavad tegurid. Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism. kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, millel eristatakse: * inspiratoorsed neuronid – juhivad sissehingamislihaste tööd * ekspiratoorsed neuronid – juhivad väljahingamislihaste tööd. nendele neuronitele alluvaid hingamislihaseid innerveerivad motoneuronid. Tsentraalne rütmogenees – hingamisneuronite aktiivsuse rütm. Selle kujundamine on autonoomne. Selle abil on võimalik hingamist organismi ainevahetuse vajadustega vastavusse viia. Hingamisneuronite aktiivsust mõjustab perifeersetelt retseptoritelt lähtuv informatsioon, mida edastavad:
selle valkudega vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides (nii kantakse kõige suurem osa CO2) väga väikses osas ka dissotsieerumata süsihappena C. Hingamise regulatsioon ja selle iseärasused lastel: hingamiskeskus ja seda mõjutavad tegurid. Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism. Kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, millel eristatakse: inspiratoorsed neuronid – juhivad sissehingamislihaste tööd ekspiratoorsed neuronid – juhivad väljahingamislihaste tööd. nendele neuronitele alluvaid hingamislihaseid innerveerivad motoneuronid. Tsentraalne rütmogenees – hingamisneuronite aktiivsuse rütm. Selle kujundamine on autonoomne. Selle abil on võimalik hingamist organismi ainevahetuse vajadustega vastavusse viia. Hingamisneuronite aktiivsust mõjustab perifeersetelt retseptoritelt lähtuv informatsioon, mida edastavad:
hapnikku. CO2 transport veres: lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides(kogu hulgast u 10%), seotult valkudega nt hemoglobiiniga(11% kogu hulgast) plasmavalkudega u 1% ja ka vesinikarbonaadina vereplasmas( kõige rohkemja erütrotsüütides, väga vähe ka dissotseerumata süsihappena Respiratoorsed neuronid (hingamiskeskus) asuvad ajutüves ja seljaaju ülemistes kaelasegmentides, kusjuures ühtse keskuse asemel eristuvad inspiratoorsete ja ekspiratoorsete neuronite paikmed. Inspiratoorsed neuronid on dorsaalse rühmana tractus solitariuse tuumapiirkonnas, ventraalse rühmana nucleus ambiguuse piirkonnas ja seljaaju ülemistes kaelasegmentides (C 1-2). Ekspiratoorsed neuronid asuvad nucleus ambiguuse piirkonnas inspiratoorsete neuronite vahel ja veel nucleus retrofacialise juures. Neile neuronitele alluvad hingamislihaseid innerveerivad motoneuronid seljaaju C4-7 ja Th1-7 segmentide eessarvedes. Hingamistsü
o aeglaselt (krupp, bronhopneumoonia, interstitsiaalne pneumoonia)? Hingamisheli (striidor): o inspiratoorne (ülemiste hingamisteede takistus, mille põhjustajaks on nt krupp, larüngospasm, aspireeritud võõrkeha); o ekspiratoorne (alumiste hingamisteede takistus, mille põhjustajaks on nt bronhioliit, bronhiit, astma, sügaval asetsev aspireeritud võõrkeha); o inspiratoorsed ja ekspiratoorsed striidorid mõlemad korraga ülemiste ja alumiste hingamisteede haiguste tagajärjel? Palavik? Eelnevad haigused (tõsisemad, nt südamedefekt)? Kas laps tarvitab ravimeid (nt astma- või allergiavastaseid ravimeid)? Krupp – kõri ahenemine põletiku tagajärjel Larüngospasm – kõrispasm Interstitsiaalne – rakkude vahel asetsev Tüüpilised haiguspildid Kõri sulgus a) Peritonsillaarne abstsess
annaabi.ee 
