J. W. Goethe
,,Wilhelm Meisteri Õpiaastad". See oli arenguromaan. Peaaegu 20 aastat hiljem kirjutas ta
teise osa milleks oli ,,Wilhel Meisteri Rännuaastad". Tema hilisluulelooming avaldub siis
idamaadest. Tema suhtumine idamaadesse ei ole ka selline müstiline ja lihtsalt põnev vaid
seal on öeldud et see on ka justkui sellise kõiksuse,üldinimlikkuse panteism. Leiab sarnaseid
jooni ida ja lääne vahel. Toob välja universaalsust, mis on iseloomulik inimesele. Selle
luulekogu inspiraatoriks on ka naisterahvas Marianne. On teada et osad luuletused on kas neil
kahe peale ja osad puhtal marianne poolt kirja pandud. Arutleb ja mõtiskleb inimese
mõttemaailma üle ka luules. Itaalias käies arendas ta fausti edasi ja lõplikult sai valmis
esimene osa 1801 ja trükki jõudis alles 1808.