Eesti kunst 1980ndad
5. Kümnendi teisel poolel peamiselt noortekunstis hakkas domineerima nn. teispoolsete võimaluste –
mütoloogia, legendide, iseenese alateadvuse kasutamine. Tegemist ei olnud ainult postmodernismiga
kaasas käiva alternatiivsuse ja kõikjale leviva ambivalentsusega, ka kohalik surutis ja suletus sundisid
looma teisi maailmu selliste eksisteerivate kõrvale, millega oli ebameeldiv tegeleda. Iseloomulik oli ka
see, et uued ideed ja rakenduslik innivatiivsus liikusid aladele, mida siiani „kõrge” kunstiga võrreldes
teisejärguliseks on peetud. Parim näide selle kohta on jõuliselt esile tõusnud plakatikunst, mis terve
kümnendi jooksul endale tähelepanu nõudis. Märkimisväärse koha leidis karikatuur, mis oma
iseloomulikus kujundikeeles osutas sotsiaalsele absurdile. Väga populaarseks muutus Heinz Valk oma
fanstsineeriva isiksusega ning lopsaka joonega portreede ja poliitiliste vihjepiltidega. Üllatavalt suur