Klassikaline saksa filosoofia
Jumala poolt loodud (kaks erijuhtumit). Aluseks on Hume’i teos. Kõige tugevaim
jumalatõestus on teoloogia argument: maailma korrapära, millel peab olema autor.
Prg. 58.
Analoogia – sarnasus. Kell ja maailm ehk analoogia. Suhe võib olla sarnane erinevate asjade
vahel. Loobuda tavapärastest arusaamadest; meil pole arusaamasid Jumalast kui kõrgemaist
olendist. Tuuakse sisse imaginaarne mõiste, et suhestada reaalne maailm ja maailma
ettekujutamise maailmaga. Jumalat kujutatakse ette inimvormilisusena; oma inimliku
ettekujutuse kanname edasi kõrgemaile olendile. See on alusetu.
Deism – arukategooriatest luuakse ette kujutus jumalast (põhjuslikkus, jumal kui algpõhjus –
põhjus on aprioorne mõiste, idee, mõiste konstruktsioon; religioonis ei tööta;) ja teism
(võetakse meie mõistusearust). Rääkida maailmast iseenda kogemusest; inimvormilisus.
Me lihtsalt kujutleme maailma ette ja ei määratle midagi. See subjektiivne taotlus kõike