muutuvate tingimustega (sirutada end päikese poole, juuri sügavamale mulda). Looma tasemel toimub tänu teadvuse ilmumisele tähelepanuväärne nihe passiivsuselt aktiivsusele eluprotsessid kiirenevad, tekib vaba ja sihikindel liikumine. Toimetuleku, kohanemise ja ärakasutamise võime on mõõtmatult laienenud; on tunnusmärke seesmisest elust (õnnelikkus, õnnetus, usaldus, kartus, ootus). Inimtasandil on olemas subjekt, kes ütleb ,,mina" veel üks järsk muutus passiivsuselt aktiivsusele, ehk objektist subjektiks. Kuigi mingil määral säilib passiivsus (sõltuvus, juhuslikkus, asjaoludest siia-sinna tõugatavus). Vaid siis kui inimene kasutab oma eneseteadvust ja ei käitu masinlikult, saavutab ta isiksuse tasandi, ehk vabaduse tasandi. Inimene peab looma endas seesmise kooskõla ehk integratsiooni. Bioloogilise
(Haridusplatvorm, 1989, lk 13). 2 Nii ühiskonnas kui hariduses on humanistlik lähenemine seotud eelkõige inimesega, tema olemuse, vajaduste ja väärtustega. Tunnustatakse isiksuse unikaalsust ja seda väärtustatakse ka õpetustes ja kasvatuses. Kõiki koheldakse võrsdse lugupidamisega, sest igaühel on võime edeneda. Probleeme nähakse tegelikul inimtasandil, mitte formaal- administratiivselt. Humanism on põhiliselt tuntud maailmavaatena, millele on omane inimlikkus, lähtumine inimesest ja tema vajadustest. Paljud lapsevanemad püüavad oma lapsi liigselt kaitsta maailma eest. See kaitsmine ei seisene ainult selles, et kui keegi hakkab füüsiliselt lapsele haiget tegema, minnakse vahele, vaid kõige rohkem seisneb see just psühholoogilises mõjus. Kui laps saab koolis
annaabi.ee 
