Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
1a) kui selleks otseseks tähendusplaaniks on läbivalt ala III (st. "kõrginimliku" ala) pole võimalik
ega vajalikki midagi millekski ümber mõtestada: Igal asjal oma aeg; Pole keegi nii hea, kui
kiidetakse, ega nii halb, kui laidetakse; Kes teeb, see saab; Lõpp hea, kõik hea;
1b) kui selleks otseseks tähendusplaaniks on läbivalt ala I (st. loomne, taimne või elutu mitteinimlik
sfäär) siis moodustab vs lausemetafoori, mis tuleb mõtestada millegi inimkohasena: Magaja kassi
suhu ei jookse hiir; Käbi ei kuku kännust kaugele; Veerev kivi ei sammaldu; Vaga vesi, sügav põhi
(kass, hiir, jooksma, käbi, känd, kukkuma jt. tähendavad tegelikult inimolendeid vm. inimesega, eriti
ta mentaalse ja sotsiaalse sfääriga seotud objekte ja vahekordi);
1c) kui otsene tähendusplaan kuulub täielikult sfääri II (st. "elementaarinimiku" alale) või puudutab
osalt ka alasid III ja/või I, siis tuleb vajalik osa mitteinimlikke tähendusi ümber mõtestada
annaabi.ee 
