seisukohti. Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Inimkloonimise eetikast kirjutava dr. Patrick Dixoni sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele. Ka Dixon rõhutab, et Dolly oli küllaltki noor loom. Dixonile sekundeerib Suurbritannia Kuningliku Seltsi tüviraku-uuringute ja terapeutilise kloonimise töörühma juht professor Richard Gardner. Gardner jahutab siiski kloonlooma surmaga ülesköetud kirgi, tuletades meelde, et enne lõplike järelduste tegemist tuleb ära oodata lahkamistulemused. Dolly surmaga seotud kahtlusi ja kirgi kütab tõik, et maailma esimene kloonloom suri vaid nädal
soovitakse põhjendatult lasta kloonida. Argumentidena on välja toodud näiteks lapse surm või geeniused. Sellegi poolest on praeguse seisuga kloonimine enamikes riikides keelatud. Massachusetts'i tehnoloogiainstituudi bioloog Rudolph Jaenisch ennustas, et inimeste kloonimisel lõppeks 100 esimesest katsest edukalt vaid 5. Teadlane rõhutab, et seni kuni tehnoloogia pole väga suurt sammu arengus teinud, ei tohiks loomkloonimiselt minna üle inimkloonimisele. Ta väidab, et väga suur osa kloonitud inimestest sünniksid väärarenguga, kas välis- või seespidiselt. Seega peaksid ka salajaselt tegutsevad organisatsioonid, mida nüüdseks on lausa ka avalikul ja üsna tuntud tasandil teada, näiteks ususekti Raeli poolt loodud firma Clonaid, kontrollima oma tegevuse kasulikkust ja tagajärgi. Kuid kui on ettevõtteid, kes kloonimisega edukalt tegelevad, milles seisneb siis probleem, et
,,Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Dr. Patrick Dixoni, kes kirjutab inimkloonimise eetikast, sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele"(Maailma esimene 2008) Kui lambad elavad tavaliselt 11-12 aastaseks ja raskemad haigused(kopsuhaigused) esinevad just vanemail loomadel, eriti laudaspeetavad, see on täiesti tavaline. Dolly kloonimist peetakse üheks 90. aastate olulisimaks teadussündmuseks. Ta on oma nime saanud tuntud kantrilaulja Dolly Partoni järgi. Dolly oli emane lammas ja ta tõi oma eluea jooksul ilmale neli talle.
Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Dr. Patrick Dixoni, kes kirjutab inimkloonimise eetikast, sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele. Wilmuti rühm tunnistab ausalt, et kloonimise tulemused ei ole enamasti kuigi head, ning kloonimisprotsessi tulemused on senini tavaliselt olnud üsna "frankensteinlikud". Nii suur edu, kui Dolly puhul, saadab kloonijaid harva. Praeguseks on kloonitud veist, kitse, hiirt ja kassi ning kõik nad on noorelt surnud. Enamik koguni vahetult pärast sündi. Kauem elanuist enamik kannatas omakorda mitmesuguste sünnitraumade käes. 1990
annaabi.ee 
