organismidele mürgine. Aeroobsed organismid on hapnikuga kohastunud ja vajavad seda oma elutegevuseks. Nad vajavad hapniku talumiseks paljusid antioksüdante. Kuid liiga suured hapnikukontsentratsioonid on ka neile mürgised. Kui inimene hingab hapnikku osarõhuga 0,75 kuni 1 atmosfääri, hakkab ta umbes 10...20 tunni pärast kannatama kopsude ärritust. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb surm. 0,5- atmosfäärist osarõhku on inimkatsetes talutud nädala jooksul ilma kahjustusteta. Üldiselt on õhu hapnikusisalduse suurenemine üle normaalse (umbes 21% mahu järgi) mingil määral mürgine kõikidele organismidele
elektroni - järelikult keemilistes reaktsioonides hapnik seob elektrone ja on oksüdeerija. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas. Hapnik on mittemetall, mis on keemiliselt küllaltki aktiivne. Tähtsaim hapniku ühend on tema ühend vesinikugavesi. Kui inimene hingab hapnikku osarõhuga 0,75 kuni 1 atmosfääri, hakkab ta umbes 10...20 tunni pärast kannatama kopsude ärritust. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb surm. 0,5-atmosfäärist osarõhku on inimkatsetes talutud nädala jooksul ilma kahjustusteta. Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastiku soojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatudgaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus. Hapnik hakkab keema -183 Cº. Hapniku füüsikalised omadused on samad, mis vesinikul: lõhnata, värvuseta ja maitseta gaas. Vees vähelahustuv.
mürgine. Aeroobsed organismid on hapnikuga kohastunud ja vajavad seda oma elutegevuseks. Nad vajavad hapniku talumiseks paljusid antioksüdante. Kuid liiga suured hapniku kontsentratsioonid on ka neile mürgised. 4 Kui inimene hingab hapnikku osarõhuga 0,75 kuni 1 atmosfääri, hakkab ta umbes 10...20 tunni pärast kannatama kopsude ärritust. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb surm. 0,5-atmosfäärist osarõhku on inimkatsetes talutud nädala jooksul ilma kahjustusteta. Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastikusoojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik.
organismidele mürgine. Aeroobsed organismid on hapnikuga kohastunud ja vajavad seda oma elutegevuseks. Nad vajavad hapniku talumiseks paljusid antioksüdante. Kuid liiga suured hapniku kontsentratsioonid on ka neile mürgised. Kui inimene hingab hapnikku osarõhuga 0,75 kuni 1 atmosfääri, hakkab ta umbes 10...20 tunni pärast kannatama kopsude ärritust. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb surm. 0,5- atmosfäärist osarõhku on inimkatsetes talutud nädala jooksul ilma kahjustusteta. Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastiku soojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik
difusioon, elektrolüütide jaotus vesilahustes käitumise alusel, pH muutumise mõju nõrkade aluste ja nõrkade hapete dissotsiatsioonile). -Toimeaine liigub toimepaika vereringe abil, seetõttu on ka toimeaine või tema metaboliitide kontsentratsiooni määramisel parimaks kohaks vereplasma. Kehtib eelkõige tervel, aga ka haigel inimesel.Kui raviaine jõuab imendumiskohta, ta imendub ja igal juhul jõuab vereplasmasse. -Teine raviaine kontsentratsiooni määramise koht inimkatsetes on uriin. Raviaine eritumise kiirus uriini on alati korrelatsioonis teatud mõõtmishetkel organismis oleva raviaine hulgaga. Raviaine või tema metaboliidi hulka iseloomustatakse kumulatiivse kõveraga, mis väljendab eritunud mg hulka ajas. -Mõningate raviainete kontsentratsioon süljes on samuti heas korrelatsioonis kontsentratsiooniga veres, seega teatud raviainete kontsentratsiooni määramiseks organismis piisab ka selleks (kasutatakse siiski vähe).
Hospitaliseeritud patsiendid tuleks aga isoleerida. • Spetsiifiline viirusvastane ravi puudub, suremus ja surevus tulenevad dehüdratatsioonist ja elektrolüütide ja happe-leelis- tasakaalu häiretest. • Vaktsiini arendamine on prioriteetne laste kaitsmiseks. Eksperimentaalsed vaktsiinid kasutavad reesusahvide ja Nebraska vasikate kõhulahtisuse viiruste tekitajaid – nad ei põhjusta inimesel haigust, aga võivad tekitada kaitse. Inimkatsetes on nõrgestatud elusvaktsiinid ja reassorteeritud lehma-inimese viirus. Aga on võimalik, et need ei kaitse kõigi serotüüpide eest. Viirused mõmm :) 05/06 Prioonid Struktuur. Ebatavalised aeglased viirused – prioonid – põhjustavad aeglaseid neurodegeneratiivseid haigusi: kuru, CJD, Gerstmann-
peptiide, sarnanedes keemiliselt struktuurilt morfiiniga. Endorfiinid on heaolutun- net tekitavad ained, mida toodetakse ajuripatsis, ja mis erituvad kestva kehalise pin- gutuse tagajärjel verre, et vastu seista valule ja reguleerida emotsioone. Endorfiinide toime tagajärjel on täheldatud ka eufooria tekkimist. Poolt: Morfiiniga sarnase sõltuvuse tekkimine. Morfiini blokeeriva nalaksooni sarnane toime. Katsed inimestega valu taluvuse kohta. Vastu: Inimkatsetes on aju aktiivsuse uuringud kõne all olevast aspektist lähtu- des raskendatud. Koormusejärgsed muutused veres ei peegelda täpselt koormuse ajal ajus toimuvat. MONOAMIINIDE TOIME TEOORIA Olemus: Kehaline aktiivsus mõjutab monoamiinide (nt dopamiin, serotoniin) produktsiooni. Uuringud viitavad sellele, et vaimsed seisundid, nagu ärevus, depressioon, valu, nauding, aga ka vaimsed protsessid, nagu mõtlemine, seisne-
annaabi.ee 
