kes päris oma elu elab ning inimeste ignorantsuse tõttu nende igapäevarutiini pea peale pöörab. Nii näiteks põhjustab ta novellis “Tiit Aaviksoo kolm elu” peategelase haigestumise ja tema metamorfoosi hoopis kellekski teiseks. Võib öelda, et loodus asetab küll paljud lood ajaliselt ja ruumiliselt sobivasse konteksti, kuid raamatus on ka mitmeid teisi läbivaid motiive, millest kõige läbikumavateks võiks siiski pidada uuestisünni, metamorfoosi ja loomalikele iniminstinktidele järele andmise temaatikaid. Üsna sügavalt käsitletakse ka sugudevahelisi (sageli puhtalt füüsilisi) suhteid, kuid seda pigem läbi erinevate tabavate metafooride, mis jätab jällegi hulgaliselt ruumi lugeja enda tõlgendustele. Novellide peategelastega juhtub hulgaliselt uskumatuid ja kohati isegi absurdsetena mõjuvaid juhtumisi. Enamus lugusid mõjuksid hästi asetatuna unenägude konteksti, kuid raamatus on sellistest ulmelistest juhtumistest saanud ebatõenäoline reaalsus.
Selle teooria rajaja oli F. Nietzsche. Tema meelest on inimese peamine tunnus elul võimutahe. See pole muud kui ühe inimkonna osa soov orjastada või piirata teisi. Karjas suruvad nõrgemad tugevamatele peale teatud voorusi, mistõttu tugevad eristuvad massist. Nietzsche süüdistas kristlust kõiges. Näiteks uskus ta, et kristlusga käivad kaasas halvad kombed ja üksikisiku saatuse ärarikkumine. Kristlus pidavat loomulikku moraali alavääristama, öeldes iniminstinktidele ,,ei". Kristlus pidavat inimesi kohandama ümber teiste tingimustega, mis võivad olukorda raskendada, kuid sellega tuleb harjuda. Tema arvates tuleb kõike muuta, kuigi ta suhtus Kristusesse tegelikult hästi. Ta vihkas kristluse järgimist, sest see oli ebaoriginaalne. Ta vihkas inimesi, kes toetasid kristlikku kultuuri, kuid ise polnud kristlased. Tema arvates pole olemas universaalset moraali. Tugev inimene loob ise endale moraalikoodeksi, mille järgi elada
annaabi.ee 
