M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
oma häält ei kuuldud. Oli väike paarikümne küünrane hoov. Keegi hõikas:
355
«Aed maha! aed maha!» Siis kuuldus raginat, rebimist, sikutamist, purustamist -- ja aed
oligi maas. Rahvasumma esimesed read veeresid õue nagu lained.
Just siis astus Sherburn oma väikese majaesise veranda katusele, kaheraudne püss käes; ta
seisis täitsa rahulikult ja vabalt, sõnagi lausumata. Kära vaikis ja inimestelaine taganes.
Sherburn ei öelnud ikka sõnagi, ainult seisis ja vaatas alla. Vaikus oli hirmsasti rusuv ja
ebamugav. Sherburni pilk libises pikkamisi üle rahvahulga; kui pilk peatus, katsus rahvas iga
kord talle näkku vaadata, kuid ei suutnud: kõik langetasid silmad ja tegid näo nagu
peksasaanud koerad. Õige varsti hakkas Sherburn nagu naerma; see polnud meeldiv naer,
vaid naer, mis tekitab tunde, nagu pureksite liivast leiba.
Siis ta ütles aeglaselt ja põlglikult:
annaabi.ee 
