Tõde ja Õigus II Terve tekst
See on minu arvamine."
Kui peopäev juba lähedale jõudis ja ikkagi otsusele ei saadud, kas peab lahkumisel kõnelema
puhast ja kibedat tõtt või peab teda segama magusa valega, siis valiti kaheliikmeline komisjon
ehk saatkond, kes pidi minema härra Koovi arvamust kuulama. See oli seda soovitavam juba
sellepärastki, et ka teistel aastatel oli käidud temalt nõu küsimas, mida võisid kas või vandega
kinnitada need, kes olid juba mitu korda küpsuseksamilt härra Mauruse inimestarmastavasse
asutisse alistunult tagasi pöördunud. Õieti teati juba ette, mis Koovi arvab, aga ometi taheti veel
kord temaga rääkida, nagu oleks lootust, et ta viimase aasta jooksul ehk oma arvamust on
muutnud. Aga ei, Koovi ei muutnud oma arvamust. Tema ütles noormeestele pisut nagu
piinlikult või kohtlaselt, nagu paluks ta halastust ei tea kas õpetajaile, direktorile või tõele:
,,Mis te sellest tõest nii väga taga kiusate! Olete pikad aastad temata läbi saanud, kas siis seda
annaabi.ee 
