ajakirjanikupõli üle 20 aasta. Vilde mahukas jutu- ja romaanilooming valmis ajakirjaniku töö kõrvalt. Teda võib pidada esimeseks eesti kutseliseks literaaliks, kes pole oma ametiga leiba teeninud. Üliviljaka kirjaniku nooruslooming romaanid, jutustused, novellid, humoristlikud lühijutud ning vested oli peamiselt hoogsa, seiklusliku sündmustiku, teravate konfliktide, imeväärsete saatusepöörangute ning pealiskaudse inimesekujutusega ajaviitelektüür. Teoste tegevustik arenes ühtviisi ladusalt nii eesti küla miljöös kui ka välismaa suurlinnades, nii äri- ja haritlaskondades kui ka ühiskonna põhjakihtides. Vilde teosed olid vabad pealetükkivast õpetlikkusest. Püsiv ja mitmekülgselt arendatud teema Vilde loomingus on armastus ja seksuaaleetika. ,,Mäeküla piimamees" kujunes Vilde loomingu kunstiliseks etapiks. Eduard Vilde kirjutas ka näidendeid
esile kerkida laskmist. Joon muutub kramplikuks, värvid liituvad üksteise külge, voolavad ja kuivavad kokku. Materjal annab värvile elu. KUNSTNIKUD JEAN DUBUFFET (1901-1985) Kõige kuulsam ja mõjurikkam 50-ndate aastate Euroopa kunstnik on prantslane Jean Dubuffet. Peale ebaõnnestunud katseid jõudis Dubuffet 40-ndate keskpaigas maalikunsti juurde. Esimene personaalnäitus toimus aastal 1944 ja äratas tähelepanu naivistliku, lapseliku aga jõhkra inimesekujutusega. Dubuffet' kunsti primitiivsus ja brutaalne jõulisus kasvasid järgnevatel aastatel veelgi. Inimeste näod ja kehad moondusid äratundmatuseni. 40-ndate aastate lõpul hakkas Dubuffet maalima väga pastoosselt ning lõustad ja figuurid on pigem värvimassi sisse kraabitud kui maalitud. Hiljem hakkas ta värvile lisama kõikvõimalikku kunstivõõrast materjali liiva, puulehti, metallipuru, liblikatiibu jne. Mõned teosed valmisid põrandal nõnda, et värvi ja lisaainete hulka oli
laskmist. Joon muutub kramplikuks, värvid liituvad üksteise külge, voolavad ja kuivavad kokku. Materjal annab värvile elu. KUNSTNIKUD JEAN DUBUFFET (1901-1985) Kõige kuulsam ja mõjurikkam 50-ndate aastate Euroopa kunstnik on prantslane Jean Dubuffet. Peale ebaõnnestunud katseid jõudis Dubuffet 40-ndate keskpaigas maalikunsti juurde. Esimene personaalnäitus toimus aastal 1944 ja äratas tähelepanu naivistliku, lapseliku aga jõhkra inimesekujutusega. Dubuffet' kunsti primitiivsus ja brutaalne jõulisus kasvasid järgnevatel aastatel veelgi. Inimeste näod ja kehad moondusid äratundmatuseni. 40-ndate aastate lõpul hakkas Dubuffet maalima väga pastoosselt ning lõustad ja figuurid on pigem värvimassi sisse kraabitud kui maalitud. Hiljem hakkas ta värvile lisama kõikvõimalikku kunstivõõrast materjali liiva, puulehti, metallipuru, liblikatiibu jne. Mõned teosed valmisid