Peet Vallak “Elu nullpunkt” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”
Lahkus, kadedus, isekus,
lootus, härdus, õiglus, viha, armastus, kahjurõõm jms on ja jääb inimese sisse. Nii oli
see Peet Vallaku loominguperioodil ja nii on see tänapäeval. Novelle lugedes jääb
pidevalt õhku küsimusi ning enamasti ei lõpe jutud resoluutselt avaldades täit tõde.
Selline salapärasus on kaasakiskuv ning paneb tegelaste ning nende elu üle järele
mõtlema.
Peet Vallaku novelli on nimetatud karakterinovelliks, millega rõhutatakse
inimesekujutise erilist kaalukust tema teostes. (Puhvel, 1985, lk321)
Paljudes lugudes võib ühise joonena näha meeste hukutamist või lolliks tegemist
naiste poolt, kuigi naisi ei esitata pea üheski novellis peategelasena. Peamiselt kujutab
Vallak mehi ja nende hulgas eriti ätte, naisi esineb aktiivsemas osas ainult
paarikümnes teoses. Näiteks "Lodjavahi surm" on ainus teos, kus naisel on aktiivne
juhtiv osa sündmustikus, Epp Pillarpart aga, on juba üsna passiivne. (Palgi, 2011,
lk502.)