Tema kummardamine nõudis üksikasjalikke ja eksootilisi rituaale. Pan Kreeka mägede jumal, pooleldi kits, pooleldi inimene. Kandis alati kaasas torupilli Mithras Pärsia tulejumal. Teda kujutati alati surmamas püha pulli niimoodi Maale elu andmas. Tal oli rooma armees palju järgijaid, isegi nii palju, et teda peeti sõdurite jumalaks. Varasel ajal austasid roomlased loodusjõude ja vaime. Igal inimesel ja loodusobjektil oli roomlaste arvates hing. Nende kõrval austasid roomlased ka inimesekujulisi (ehk antropomorfseid) jumalaid. Üks selliseid oli uste, piiride, lõpu ja alguse ning sõjajumal Janus, keda kujutati enamasti kahe vastassuunas vaatava näoga. Religioon oli Roomas tihedalt riigi(võimu)ga seotud. Roomlased uskusid, et nende riigi heaolu sõltub otse-selt jumalate heatahtlikkusest ja seetõttu pöörasid valitsejad suurt tähelepanu jumalate väärilisele austamise- le. Tähtsamad pühamud olid riigi kontrolli all, riik
saj. e.m.a. Kreekas. Just seal esitasid esmakordselt mitte enam preestrid, vaid näitlejad osaliselt tänaseni säilinud tragöödiaid ja komöödiaid. Selleks kasutati erilisi ehitisi või nende territooriume, mis vaatamata pühakspidamisele polnud ometi templid. Viljakus jumala Dionysuse auks peeti pidustusi, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dinoysuse mütoloogilisi kaaslasi saatüreid soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid ülistuslaule. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Kogu klassikalise ajajärgu kuulusid etendused Dionysuse auks pidustuste kavva. Dionysuse teater kerkis Akropoli nõlval, kus asus hiigelsuur, kuni 17 000 pealvaatajat mahutav väljak. Viienda sajandi Ateenas, mille teatri kohta on kõige üksikasjalikumad andmed, toodi
Tragöödia on traagilise lõpplahendusega näidend. Draama on tõsise konflikti ja elusündmustikuga näidend. Draama esituspaigaks kujunes Ateenas teater ruum, mis koosnes kolmest põhiosast Orkestra ehk ringikujuline tantsuväljak, stseen koht kus näitlejad said oma kostüüme vahetada ning theatron ehk vaatamispaik. Kreeka tragöödiat tõlgendati kui sokulaulu, kus rongkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid soku pea ja sabaga inimesekujulisi olevusi kehastavad mehed, kes näitasid ülemeelikust ja laulsid jumalate ülistuslaule ditürambe. Neist sokulauludest on saanud nime tragöödia. Tragöödia tunnused tõsine tegevus, lõpule viidud tegevus, kunstipärane kõne lõbupakkuv kõne, pöörakud ehk peripeetiad ning äratundmine. 4. sajandil andis Aristoteles esimese määraatluse, mida mõista tragöödia all ,,Poeetika" seda peetakse esimeseks kirjandusteoreetiliseks tekstiks maailmas
esmakordselt rahva ette. Esitati tragöödiaid ja komöödiaid. Etenduste jaoks rajati amfiteatrid. Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega. Tema auks korraldati riitusi, mille rongkäigud sisaldasid ka näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatürid, kes kujutasid endast soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime. Saatüreid kehastasid mehed ning nad käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule ditürambe. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi nagu inimese suhe jumalatesse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse. Kreeka tragöödia algas tegevuse sissejuhatuse proloogiga. Seda esitasid näitlejad
tuleasemed. Väiksema elamu jõepoolses küljes avastati esikulaadne sissepääs ja teisel küljel väike nelinurkne eend arvatav panipaik. Majadel oli sageli isegi viilkatus. Aastaringne asustus. Eestis on 8 kammkeraamika matmispaika. Sageli o surnud maetud eluaseme juurde või isegi nende sisse. Kammkeraamika ajast pärinevad ka üksikud matmispaigad, mis asusid elupaikadest eemal. Hauda pandi kaasa hammastest ripatseid, luust looma- või inimesekujulisi ripatseid, merevaiku, tööriistu. Matmisrituaali juures võis mõnel pool omada tähtsust ka tuli. Asulatest leitud haudade vähesus viitab sellele, et kõiki ei maetud ühtviisi, enamikule sai osaks mingi teistsugune kohtlemine. Maeti erilise staatusega isikuid. Kammkeraamika kultuuride inimesed kasutasid kõiki juba varemgi tuntud tööriistu, kuid nüüd hakati neid märksa paremini töötlema. Sisse hakati tooma taas võõramaist heakvaliteedilist tulekivi. Laialdaselt levis ka merevaik.
Esitati tragöödiaid ja komöödiaid. Etenduste jaoks rajati amfiteatrid. Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega. Tema auks korraldati riitusi, mille rongkäigud sisaldasid ka näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatürid, kes kujutasid endast soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime. Saatüreid kehastasid mehed ning nad käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule – ditürambe. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi nagu inimese suhe jumalatesse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse. Kreeka tragöödia algas tegevuse sissejuhatuse – proloogiga. Seda esitasid näitlejad
Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega tema auks korraldaud riitustega, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes osalesid Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid - soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule ditürambe. (Nahkur,A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos kits, sokk + o(i)de laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamises. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate
5 näidendi elemente. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes osalesid Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid - soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule – ditürambe. (Nahkur, A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos – kits, sokk + o(i)de – laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamiseks. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud
Wirku-Acchat austati kui jahiõnne andjat. Seidas (sieidi, ka sihtti ehk hiis) arvati elutsevat seida jumalat või koha haldjat. Seida asupaika, mäge, tundrut, saart, neeme, allika ümbrust või koobast, peeti pühaks. Pühad võisid olla ka metsasalud ja suured seidapuud (kuused, männid, pihlakad). Varasemal ajal oli igal perel koja läheduses oma Äikesele või Päikesele pühendatud seid, hiljem oli külal või mitmel külal ohvripaigas ühine seid. Inimesekujulisi kive peeti eriti pühadeks, teisi kiviseidasid nimetati ,,pühadeks kivideks". Kiviseidad olid tavalisemad ja pühamad kui puujumalad. Kiviseida juurde ehitati lavataoline altar, puuseid võidi ka sellele lavatsile asetada, ümber laoti hulk põhjapõdrasarvi. Seida juurde viiv jalgrada kaunistati suvel kase-, talvel okaspuuokstega. Väikesi kiviseidasid võidi põdrasaaniga rännakule kaasa võtta. Puuseidad asetsesid
annaabi.ee 
